What if?

Me kõik pidevalt elame enda suurtes kahtlustes ja küsime enda käest, 'aga mis siis kui?'. No..võiks olla palju asju. Mina arvan parimaks elada üks päev korraga, jällegi üks asi, mille üle ma olen mõelnud mitmeid päevi ja seda ma tõesti tahaks enda ellu rakendada. Selle võtsin filmist "Alfie": Find someone you love and then live everyday like it would be your last. Asju tegelt ei tasu võtta iseenesestmõistetavana, me hindame neid alles siis, kui me oleme need kaodanud(gaašh kui palju seda kuuldud on). Mina kui üüber-mega-unistaja, mõtlen ka tihti aga mis siis kui...tegelt on parem lihtsalt nendest agadest lahti lasta ja võtta sellest ajast, mis mul antud on viimast. Ma hakkan enda elu täiega elu elama, kui mul põhikool läbi on!- kas siis pole mitte hilja? Miks sa ei võiks praegu lihtsalt käia koolis ja tunda elus rõõmu väikseimatest asjadest. :D

See post võib tõesti tunduda sellise tüüpilise lillelapse tekstina, elu on lill, kõik on lahe bla-blaa. Tegelikult asjad nii lihtsad ongi, me kõik lihtsalt teeme endale kõik niiii keeruliseks enda peas, arvates, et oleme hullult targad. Mõelge väikese lapse peale, ta ei hakka kõike läbi mõtlema, vaid lihtsalt jookseb enda kuivade riietega sinna lumehunnikusse ja tunneb talvest rõõmu, saab märjaks küll, aga mis siis? Või siis kui siiralt ausad nad vahel on :D..lihtsalt võivad tulla su juurde, sa meenutad mu venda, sa oled hullult lahe! Nad ütlevad asjad välja, küll põhjuseks on tihtipeale see, et nad ei tea, mis võib tulla, kui sa liiga aus oled. :D Aga tegelt nii on ju parem.

Ehksiis...let go the what if questions, just live and do what is the best. Be happy and make happy!
Ma tunnen end serious hipina praegu. :D- Ei..ma ei ole praegu kivis. :D Lihtsalt kirjutan enda mõtted otse ekraanile...või nh..trükin. :D

Anyways...chill kill bill will and nill n'whatever stuff.
Til' next time. Bye ;)
Krissu ^.^

Ela hetkes.

Mul oli ühel päeval lihtsalt kohutav tuju, jalutasin ja vingusin samal ajal, pluss mõtlesin asju üle(viimasel ajal on see mul eriti lolliks harjumuseks saanud). Õnneks oli Papu koos minuga ja üritas mind lohutada, sel hetkel tal see väga ei õnnestunud, aga kui ma koju sõitsin, kuulasin muusikat ja mõtlesin ta sõnade üle, hakkas mul tuju tõesti parem(thanks hun ^^). Kõige rohkem jäid mind kummitama sõnad:"Ära mõtle ette, ela praeguses hetkes". Algul ei tahtnud mulle see absoluutselt kohale jõuda, aga mida rohkem ma sellele mõtlen, seda suurem mõte sellel lausel minu jaoks tekib. Pole mõtet mõelda ette ja muretseda tuleviku pärast, mida ei pruugi tullagi, otseloomulikult ma ei pea silmas seda, et jätan kooli pooleli ja lällan sõpradega ja see hetk on äge..eih.

See lause on aidanud mul hakata väärtustama neid hetki, kui ma lihtsalt olen koos kellegiga, kes on mulle tõeliselt kallis, neid hetki sa meenutad ka aastaid hiljem, aga see kuidas sa päeva jooksul suutsid kolmes aines feilida, sulle nii kergelt ei meenu kusagil gümnaasiumi lõpuaktusel, selle inimese naeratust nähes, kes tunneb sinu üle rõõmu.

Küll praegu BMTH sõnu oleks siia veidi mage panna, aga need siiski minu arust lähevad teemasse:
We will never sleep, 'cause sleep is for the weak.
And we will never rest, 'til we're all fucking dead.
Ma ei tea küll, mida Oli mõtles nende sõnadega, aga seoses laulu pealkirjaga "Diamonds Aren't Forever" jäin mõtlema, et nendel väärtuslikel hetkedel ei taha tegelikult minna lasta, see on lihtsalt nii jama, et need lõppevad ära üks hetk, aga järgmist hetke ma jällegi olen jäänud ootama põnevusega. Ma tegelt panin just tähele, et ma mõtlen mitut mõtet paralleelselt ja sellega tekkis siia väikene segadus, lennutades siia nii üht kui ka teist mõtet, ehk siin ei ole päris 100% see, mis ma öelda tahaksin.

Aga anyways...ma olen hakanud kallimaks pidama, neid kauneid hetki, kui sa oled kellegiga, kellest hoolid ja neist tekivad head mälestused. :)

Kristian is actually happier than he is, he just doesn't realize it.
Til' next time ;)
@>->---

Nagu ülim. ^^

Täna oli nagu tõesti ülimalt lahe päev, jõudsin koju olin lihtsalt üüberheas tujus. Koolis, oli veidi fail, aga ma sain ühiskonnast ja vene keelest ära, esimene läks stiilipeo läbi arutamise peale, teine läks selle reklaamimise peale klassist-klassi käies. Matemaatika uuest teemast ma ei saa mõhkugi aru(,nagu ma eelmisest oleks hästi aru saanud) ja keka õps pani mulle mingil veidral põhjusel joonejooksu nelja. Ja bioloogia töö läks ka aiataha, kooliga...üldsegist..ma ei tea, mis mul viga on.

Aga..peale kooli. Tšillisin Papuga: jalutasime niisama, istusime Betoonpargi pingil ja niisama rääkisime veidratel teemadel, siis me läksime jalutasime vanalinnas, nägime Joonast, kes küsis, ega ma ei taha progressive-glam-punki teha(misiganes see ka pole), lõpuks jõudsime Papuga Hirve, kus oli suht palju rahvast ja nägin inimesi, keda polnud suht ammu näinud....ülihea nagu. Siis saatsin Papu bussi peale ja sõitsin koju.

Tõesti, see on hämmastav kui heaks ta suudab mu tuju teha ja kui õnnelikuks ta võib mind vahel teha, need minu väärakad emohetked on tingitud enam-jaolt minu tobedast ülemõtlemisest.

Anyways...kui kokku võtta ja öelda midagi n.ö. õpetlikku postituse lõppu, nagu mul kombeks, siis soovitan ülemõtlemise, keerutamise, vaikimise asemel asjad inimestega läbi rääkida, et sul ei jääks need väärakad mõtted kummitama, kui need mõtted olid põhjendatud, siis seda enam peaks asjad selgeks ju rääkima, onju.

Anyways, Krissu is totally happy ^^ .
Til' next time. Bye ;)
@>->---

Hm...

No...nii ja naa on kõik...ema ikkagi...elab enda elu nii kuidas ta elab...aga üks teine asi..
...I am happy with her...but there is sth..I can't point my finger on it...but I would want to find it out.
Is there sth on her mind or is there sth stuck in my own head? Oh well...as I say, time will answer to our questions.

Nonii..

Oehjmh...pole pääääris ammu kirjutanud. Praegugi ei tea, mida siia kriblada.Aga nmh...eks ma üritan..
Vahepeal...läks mul suht halvasti, ma ei saanud vanematega eriti läbi, vanemad ei saanud omavahel läbi, ma olin ise täiega veider vahepeal, kuid üks asi tegelt muutis suht palju. Pärast üht imelist päeva. Ma ei tea, kas pärast seda on lihtsalt kõik palju paremaks läinud, elu ise lihtsalt tundub palju ilusam kui muidu...võib ka mõlemat olla. :D Aga jmh...lõpuks läheb ka Krissul hästi. :) ja selle üle on tal hea meel. Ma ei tea kui pikalt ja sügavalt ma sellest räägin...aga tänu ühele inimesele, on mu elu palju positiivsemaks muutunud ja kui kõik ka halvasti on, siis tean, et on üks inimene, kes suudab mu tuju paremaks teha ja kes mind toetab. . .

Mida ma olen nende väheste aastatega siin maa peal õppinud on see:
kui sul on midagi südames, ütle välja,
kui sa tunned end halvasti, sest tegid kellegile haiget, vabanda,
kui sul on põhimõtted, hoia neist kinni,
ma võiks veel kirjutada, aga need oleks pikemad tekstid. Ütlen ka seda, et alati ma ei ole neid õpitud asju elus rakendanud ja tulevikus mul ei pruugi need õigel hetkel meelde tulla, me kõik vahel eksime.

Igatahes...ma olen suhteliselt õnnelik üle pika aja. :)
Ja jällegi...ma ei oska lõpetada...eks ma kirjutan siis Oasise laulust midagi:
..all of the stars, have faded away.
Just try not to worry, you'll see them someday.

Til' next time.
Kristian @>->---