Nonii..

Oehjmh...pole pääääris ammu kirjutanud. Praegugi ei tea, mida siia kriblada.Aga nmh...eks ma üritan..
Vahepeal...läks mul suht halvasti, ma ei saanud vanematega eriti läbi, vanemad ei saanud omavahel läbi, ma olin ise täiega veider vahepeal, kuid üks asi tegelt muutis suht palju. Pärast üht imelist päeva. Ma ei tea, kas pärast seda on lihtsalt kõik palju paremaks läinud, elu ise lihtsalt tundub palju ilusam kui muidu...võib ka mõlemat olla. :D Aga jmh...lõpuks läheb ka Krissul hästi. :) ja selle üle on tal hea meel. Ma ei tea kui pikalt ja sügavalt ma sellest räägin...aga tänu ühele inimesele, on mu elu palju positiivsemaks muutunud ja kui kõik ka halvasti on, siis tean, et on üks inimene, kes suudab mu tuju paremaks teha ja kes mind toetab. . .

Mida ma olen nende väheste aastatega siin maa peal õppinud on see:
kui sul on midagi südames, ütle välja,
kui sa tunned end halvasti, sest tegid kellegile haiget, vabanda,
kui sul on põhimõtted, hoia neist kinni,
ma võiks veel kirjutada, aga need oleks pikemad tekstid. Ütlen ka seda, et alati ma ei ole neid õpitud asju elus rakendanud ja tulevikus mul ei pruugi need õigel hetkel meelde tulla, me kõik vahel eksime.

Igatahes...ma olen suhteliselt õnnelik üle pika aja. :)
Ja jällegi...ma ei oska lõpetada...eks ma kirjutan siis Oasise laulust midagi:
..all of the stars, have faded away.
Just try not to worry, you'll see them someday.

Til' next time.
Kristian @>->---