Armastus. Kes meist poleks sellest midagi kuulnud, kes meist poleks seda tundnud? Mõni vahest mõtleb praegu, et tema pole seda tundnud, kuna tal pole olnud tõsist suhet, aga mõelge enda pere või sõprade peale. Mis asi see üldse on? Ma olen selle tähenduse üle mõelnud aastaid, ma ütlen seda ilma liialdamata. Mitmed kirjanikud, poeedid, filosoofid ja ka lihtinimesed on seda üritanud kirjeldada kogu ajaloo vältel. Sellest räägivad sajad filmid, mis meie ekraanidel jooksevad, sellest on kirjutatud tuhandeid raamatuid, sellest on kirjutatud sadu tuhandeid laule, selle üle on juurelnud ka teadlased, et teaduse läbi selgitada armastust. Ja ikkagi, mõni julgeb öelda, et see on poeetide väljamõeldis ja ütleb, et ta ei usu armastusse, et see on illusioon. Ma võiks sellest jäädagi kirjutama. See on nagu adrenaliin, sa ületad ennast totaalselt, sa teed asju, mida sa vahel ei tahaks või ei suudaks teha. Armastuse nimel on tapetud ennast ja teisi. Võiks samuti ka rääkida armastuse liikidest: armastus sõbra, pere, muusika, raha või mille iganes vastu. Selle sõna mõiste on samuti tohutult lai.
Mina tahaksin rääkida inimestevahelisest armastusest. Noored tihtipeale räägivad, kuidas nad armastavad teineteist, kuid tihti peale ei ole neil tegelikult armastusest, mida kutsutakse Tõeliseks Armastuseks aimugi, seda võib nimetada kiindumuseks. Armumist kirjeldaksid mitmed kirjamehed paremini kui mina, aga lihtsate sõnadega väljendades on minu arust armastus see, kui sa oled kellegi nimel valmist tegema kõike, usaldama talle kõike, iga sekund temast eemal on sinu jaoks mingilgi määral piin, ta on sul peas täiesti kinni, kui sa lähed kuhugi poodi, meenub sulle, kuidas sa käsikäes jalutasid samasse poodi, koos inimesega, keda armastad, sa oled nõus ohverdama enda elu tema nimel, rääkimata enda heaolu ohverdamisest. Sa tunned kusagil tema lõhna ja sul tekib lootus, et ta on su läheduses, aga tihti pead pettuma, et see ei olnud tema. Sa tunned sees imelikku tunnet, kui sa talle otsa vaatad, sa tunned seda 'liblikad kõhus' tunnet, mu ema püüdis mulle armumist kirjeldada selle väljendiga, kui ma väike olin.
Olla armastatud, sul on tunne nagu sa tähendaksid kellegile midagi, kui sa kavatsed enda eluga riskida, meenub sul, et on keegi, kes sinust hoolib ja tunneks sinust puudust ja tunneks valu, kui sa kaoksid. Sa tunned, et sa oled kasulik.
Armastus, kirjeldamatu, sellest lihtsalt võib tõesti aegade lõpuni ja pärast sedagi rääkida. Praegu ma lihtsalt panin kirja kõige lihtsamate sõnadega kirja kõigest paar sõna sellest, ilma kujundite ja sügavate kirjeldusteta. Armastusest lihtsalt peab kinni hoidma, ära riku seda ära, ära iial valeta, aga kui sa armastad kedagi, siis sa ei taha seda teha ning selleks, et teda valust päästa valetades, on halb, usaldus on ülimalt tähtis. Ma lõpetan praegu, enne kui ma sellega hoogu lähen, ma võiks sellest lihtsalt liiga palju rääkida, see on minu arust täiesti joovastav ja sa tahad seda veel, sa tunned selle vastu igatsust, sellest ma rääkisin ka esimeses postis.
Kuni järgmiste ridadeni.
Kristian. @>->---
No comments:
Post a Comment