Njaa...aasta viimane õhtu...ja tuju...on kohutavalt masendav, mida kiiremini see aasta läbi saab, seda parem on. Algul olid plaanid olemas, aga need läksid aia taha. Kui poleks ühte inimest ja neid positiivseid hetki, oleks see tõeliselt masendav päev, tänan sind, et tegid mu aasta veidikenegi paremaks :). Sellest ma juba rääkisin, et see aasta pole minu jaoks kõige positiivsem olnud. Vana-aastaõhtul ma jalutasin niisama Vanalinans ringi ja mõtlesin omi mõtteid, huvitav oli see, et mina olin ainuke veidrik, kes linna peal üksi kondas, kõik olid mingi seltskonnaga, olgu see siis lihtsalt sõber, elukaaslane või kesiganes. Hakkasid genereerima siis ka laulusõnad, mida ma osaliselt vähemalt üritan kirja panna:
So here I am
standing and waiting,
waiting for the new year.
This year:
I've had some fun and had some love,
but it all was taken away by Mr.D
So now you know, why am I standing here,
all alone waiting for the next year.
Now I realize Mr.D,
why have you done this to me
You've taught me to be strong,
to make the right choices and all along,
when I thought that you had left me,
you were teaching me so I could live,
live a better life.
So here I am waiting,
waiting for the next decade.
The next decade:
I will smile, I'll be strong, I'll have no regret.
All the way I'll seek happiness and Mr.D:
I thank you for the ways you've taught and I know
that I'll find the one...I've been waiting for...
-------------------------------------------------
Tegelikult oli neid sõnu rohkemgi, aga praegu mul tulid nad meelde sellisena ja osad jätsin enda teada. Vahest tekib teil küsimus: Who the heck is Mr.D? Well...Mr.D is Mr.Destiny. Ma lihtsalt olen ta isikustanud ja varemgi kirjutanud temast, näiteks read, mis mind tihti kummitavad Destinyst on sellised:
Oh Destiny,
just take my hand and take me to the places,
to the places I've never been, give me what I deserve:
Will it be a new GF or a place next to a garbage can?
Whatever is meant to be..let it be, for I'll give you my trust...just lead the way...
Riimivaene, aga minu jaoks tähenduslik.
Anyways...selle postitusega ma suutsin enda tuju paremaks teha =)
Thanks blogspot and Krissu ^^ (jah, ma tänasin ennast praegu).
Tahaks tohutult tänada ka sõpra, keda ma Tõeliselt usaldan, kes on peaaegu rohkem kui pooleldi minu koopia ja kes on Tohutult kalliks väga kiire ajaga saanud. I'll be there for you and I know that you will to! ;)
Head vana-aasta lõppu ja veel paremat uut!
Oehjmh...ja see mõttetu masendus on pühitud ^^
Til' next year ;)
Kristian. @>->---
Thursday, December 31, 2009
Sunday, December 27, 2009
Vana on möödas, aga näe, uus on saabumas!
Njaa...aasta 2009. Selles on olnud nii head kui halba(loogiline ju, elus ongi kogu aeg head ja halba), kuid meelde jääb ta mulle siiski halva aastana. Selles aastas olen ma korda saatnud mitmeid totraid tegusid ja teinud mitmeid vigu, on olnud häid rõõmuhetki, kuid mille allikad kaovad kiirelt ja järsult, nagu kokku liimides kaks paberit ja need järsult lahti tirida, jääb kummagile paberile teise osakesi ja need paberid on katkised.
Suvi tegelikult oli tore, see oli aeg, kus ma veetsin lihtsalt aega sõpradega ja tundsin elust rõõmu, kuigi oli ka suves asju, mis oleks võinud olemata jääda.
Täna ma jäin mõtlema, et mul ongi sellest aastast ainult 4 päeva jäänud, see on tegelikult äärmiselt positiivne. Uus aasta, uus dekaad. Ma võtan seda uue lehena ja ma tahan järgmist aastat elada teisiti, kui ma seda aastat elanud olen ja ma ootan paremat aastat.
Heh..just kirjutades seda blogi, tuli mul meelde minu mõtted ja tunded, mida mõtlesin 2008 Jõulude ajal ja mida ma julgesin isegi häälega välja öelda mõnele inimesele:"Mul on tunne, et 2009 tuleb hea aasta." Tegelikult oli suhteliselt vastupidi, kuigi...selles aastas on ka olnud asju, mis iialgi ei unune ja on samas tõeliselt kaunis, kes mind hästi tunneb, teab, mida ma sellest aastast kalliks pean.
Aga igatahes...uus aasta on kohe käes ja soovin kõigile head uut aastat!
Eriti neile, kellega ma rohkem suhtlen ja keda rohkem usaldan.
Ja ka neile koos tänuga, kes on mul selle aasta ilusamaks tegemisel kaasa aidanud.
Kuni järgmise korrani, mis arvatavasti on järgmine aasta.
K. Kirsimägi. @>->---
Suvi tegelikult oli tore, see oli aeg, kus ma veetsin lihtsalt aega sõpradega ja tundsin elust rõõmu, kuigi oli ka suves asju, mis oleks võinud olemata jääda.
Täna ma jäin mõtlema, et mul ongi sellest aastast ainult 4 päeva jäänud, see on tegelikult äärmiselt positiivne. Uus aasta, uus dekaad. Ma võtan seda uue lehena ja ma tahan järgmist aastat elada teisiti, kui ma seda aastat elanud olen ja ma ootan paremat aastat.
Heh..just kirjutades seda blogi, tuli mul meelde minu mõtted ja tunded, mida mõtlesin 2008 Jõulude ajal ja mida ma julgesin isegi häälega välja öelda mõnele inimesele:"Mul on tunne, et 2009 tuleb hea aasta." Tegelikult oli suhteliselt vastupidi, kuigi...selles aastas on ka olnud asju, mis iialgi ei unune ja on samas tõeliselt kaunis, kes mind hästi tunneb, teab, mida ma sellest aastast kalliks pean.
Aga igatahes...uus aasta on kohe käes ja soovin kõigile head uut aastat!
Eriti neile, kellega ma rohkem suhtlen ja keda rohkem usaldan.
Ja ka neile koos tänuga, kes on mul selle aasta ilusamaks tegemisel kaasa aidanud.
Kuni järgmise korrani, mis arvatavasti on järgmine aasta.
K. Kirsimägi. @>->---
Monday, December 7, 2009
Tasub hoida enda eluvaldkonnad eraldi.
Nii...ma kirjutaks päääris palju asju praegu, aga ma alustan halvast.
Inimesed, kes mind tunnevad, teavad, et Kristiani puhul vihatunne on vägagi haruldane, vastuolu/ebameeldivus, seda on, aga viha...Üks inimene kusjuures suutis seda teha, panna mind teda vihkama, klassika: palun anna andeks, kuigi ma seda vist ei suudaks. Selles osas on tal täitsa õigus, ega ma ka ei suuda, praegu vähemalt mitte, mul võtab selle andestamine ikka aega. Sa ei jätnud mulle just väga sõnaõigust, aga eks ma olen siis sama feil ja räägin sellest oma blogis. Miks viha? Alustame siis sellest, et enne kõike kui me alles hakkasime aktiivsemalt suhtlema, rääkisime, mis oleks kõige hullem asi, mida ma võiks sulle teha...sa tegid seda mulle. Sa rääkisid mulle, mida üks inimene sulle kunagi tegi, mis oli sulle suhteliselt valus..sa tegid seda mulle. See põhjus, miks üldse asi nii läks, see viis kuidas sa mulle seda ütlesid/vihjasid. Should I continue with the list? Better not.
Aga vägagi positiivne on see, et sa sellise viisiga seda tegid, see oli tõesti hämmastav ja väga üllatav, esmareaktsioon oli tõesti sinu väljanaermine. Tubli kullake :D sa suutsid 30 sekundiga minu arvamuse sinust täiesti ära nullida. Kõikidest teistest suutsid sa seda kõige osavamal viisil ja see on tõesti, vist aastanali. Ma ausalt öeldes, ei tahaks elu seeski sind näha, su häält kuulda või su nime kuulda. Tõsiselt kahetsusväärne.
Ma ei hakka siia juurde mingit klassikalist emoteksti ajama, mis on sellisel perioodil omapärane.
Nüüd siis positiivse juurde. See asi lõppes Väga õigel päeval(ilma sarkasmita), sest mul oli ülihea tuju ja ma olin just mõelnud ja üritanud enda meelsust muuta sel päeval. Nimelt ma mõtlesin, et sa ei tohiks kõiki eluvaldkondi lasta endal sassi lüüa, seepärast, et su üks eluvaldkond halvasti on. Alati leia midagi positiivset ja tunne elust rõõmu, sa oled nii tubli, et sa panid ka need tublid soovitused mulle sinna kullake, aga see väga ei sobinud sinna kõige juurde. :D Aga tõesti, kui sul ühe inimesega on lood halvad, vanematega või kooliga, siis sul on ikkagi sõbrad, kellest sa võid rõõmu tunda ja nendega seda jagada.
Aga siis võtame kokku nüüd...osaliselt ma olen kurb, aga ma ei näita seda välja(vähemalt üritan ja arvan, et tuleb hästi välja). Vaatamata minu kurbusele, tunnen ma rõõmu asjadest, mis mul on ja mis mu elus head toimub. Tänagi oli mul suht kena päev: olin koolikaaslastega, rääkisime erinevatest asjadest, jaburatest asjadest, siis sain juhuslikult kokku sõbrannadega, keda polnud ammu näinud ja kellega oli tore koos olla ja lihtsalt rääkida.
Anyways..til' my next post ;)
Kristian. @>->---
Inimesed, kes mind tunnevad, teavad, et Kristiani puhul vihatunne on vägagi haruldane, vastuolu/ebameeldivus, seda on, aga viha...Üks inimene kusjuures suutis seda teha, panna mind teda vihkama, klassika: palun anna andeks, kuigi ma seda vist ei suudaks. Selles osas on tal täitsa õigus, ega ma ka ei suuda, praegu vähemalt mitte, mul võtab selle andestamine ikka aega. Sa ei jätnud mulle just väga sõnaõigust, aga eks ma olen siis sama feil ja räägin sellest oma blogis. Miks viha? Alustame siis sellest, et enne kõike kui me alles hakkasime aktiivsemalt suhtlema, rääkisime, mis oleks kõige hullem asi, mida ma võiks sulle teha...sa tegid seda mulle. Sa rääkisid mulle, mida üks inimene sulle kunagi tegi, mis oli sulle suhteliselt valus..sa tegid seda mulle. See põhjus, miks üldse asi nii läks, see viis kuidas sa mulle seda ütlesid/vihjasid. Should I continue with the list? Better not.
Aga vägagi positiivne on see, et sa sellise viisiga seda tegid, see oli tõesti hämmastav ja väga üllatav, esmareaktsioon oli tõesti sinu väljanaermine. Tubli kullake :D sa suutsid 30 sekundiga minu arvamuse sinust täiesti ära nullida. Kõikidest teistest suutsid sa seda kõige osavamal viisil ja see on tõesti, vist aastanali. Ma ausalt öeldes, ei tahaks elu seeski sind näha, su häält kuulda või su nime kuulda. Tõsiselt kahetsusväärne.
Ma ei hakka siia juurde mingit klassikalist emoteksti ajama, mis on sellisel perioodil omapärane.
Nüüd siis positiivse juurde. See asi lõppes Väga õigel päeval(ilma sarkasmita), sest mul oli ülihea tuju ja ma olin just mõelnud ja üritanud enda meelsust muuta sel päeval. Nimelt ma mõtlesin, et sa ei tohiks kõiki eluvaldkondi lasta endal sassi lüüa, seepärast, et su üks eluvaldkond halvasti on. Alati leia midagi positiivset ja tunne elust rõõmu, sa oled nii tubli, et sa panid ka need tublid soovitused mulle sinna kullake, aga see väga ei sobinud sinna kõige juurde. :D Aga tõesti, kui sul ühe inimesega on lood halvad, vanematega või kooliga, siis sul on ikkagi sõbrad, kellest sa võid rõõmu tunda ja nendega seda jagada.
Aga siis võtame kokku nüüd...osaliselt ma olen kurb, aga ma ei näita seda välja(vähemalt üritan ja arvan, et tuleb hästi välja). Vaatamata minu kurbusele, tunnen ma rõõmu asjadest, mis mul on ja mis mu elus head toimub. Tänagi oli mul suht kena päev: olin koolikaaslastega, rääkisime erinevatest asjadest, jaburatest asjadest, siis sain juhuslikult kokku sõbrannadega, keda polnud ammu näinud ja kellega oli tore koos olla ja lihtsalt rääkida.
Anyways..til' my next post ;)
Kristian. @>->---
Saturday, December 5, 2009
On head ja halba.
Geez....this week has been totally fucked up!
Poleks reedet olnud, oleks see nädal veelgi hullem.
Oehjmh...esmaspäeval oli kõik enam-vähem korras,
teisipäeval hakkas kõik pihta, siis ei olnud asi nii hull,
kolmapäeval ma flippisin ära ja siis mul lihtsalt oli Tõsiselt vaja kellegiga rääkida, aga mitte kellegiga ei saanud ega olnud rääkida, ma tahtsin silmast-silma rääkida, aga kõik oli kas haiged, kusagil ära, ei võtnud telefoni vastu vms, siis poole tee peal koju...jmh..mõned sõbrad teavad.
Mul tiirles(ja siiamaani tiirleb) peas tuhat mõtet/teooriat/tulemust, midaiganes. Iga kord kui ma üritan asja parandada, midagi tuleb ette või ma lihtsalt ei saa seda teha, mul lihtsalt seotakse käed kinni. Ma ei tea, mis saab, aga nmh...jmh..ma ei tea mitte midagi..jällegi. Neljapäeval ma suutsin enda naeratuse enne kooliuksest sisseastumist ette võluda ja päev möödus suhteliselt normaalselt. Reedel ma lihtsalt pidin naeratust hoidma näol, sest sel päeval pidin ma koolipeol õhtujuht olema.
Koolipeost rääkides, see läks nagu minu arust vägagi hästi, küll olid väikesed äpardused, aga see ei olnu ei minu ega Eliisa süü. Algul oli nagu Ülim närv sees ja ma tõesti ei teadnud, mida ma siis teen kui mul juhe rahva ees kokku jookseb. Ütlesin Annemarile, et ta räägiks eriti lambikat, et mul tuju läheks samuti positiivseks ja lambikaks. Ütleme nii, et juhet kokku ei jooksnud, pigem oli vastupidi, tekkis vahepeal lobapidamatus.
Pärast läksime väikese rahvaga niisama vanalinna ja seal niisama tšillisime ja olime üliheas tujus kordamineku üle^^.
See oli mu esimene koolipidu seal koolis ja ma jäin vägagi rahule, loodetavasti jäid rahule ka teised. Mm...selle käed-kinni olukorraga, eks näis, mis saab, ma sooviks tõesti, et ma teaks rohkem, mis toimub. Andke palun andeks kui ma peksan väga segast juttu, millest aru ei saa.
(message to the one who knows what i'm talking about: me srsly peaksime rääkima, ma nagu olen totaalses teadmatuses ja ma ei tea, kas asjad jäävadki nii või saab kõik korda.)
Til' my next post.
Bye. @>->---
Poleks reedet olnud, oleks see nädal veelgi hullem.
Oehjmh...esmaspäeval oli kõik enam-vähem korras,
teisipäeval hakkas kõik pihta, siis ei olnud asi nii hull,
kolmapäeval ma flippisin ära ja siis mul lihtsalt oli Tõsiselt vaja kellegiga rääkida, aga mitte kellegiga ei saanud ega olnud rääkida, ma tahtsin silmast-silma rääkida, aga kõik oli kas haiged, kusagil ära, ei võtnud telefoni vastu vms, siis poole tee peal koju...jmh..mõned sõbrad teavad.
Mul tiirles(ja siiamaani tiirleb) peas tuhat mõtet/teooriat/tulemust, midaiganes. Iga kord kui ma üritan asja parandada, midagi tuleb ette või ma lihtsalt ei saa seda teha, mul lihtsalt seotakse käed kinni. Ma ei tea, mis saab, aga nmh...jmh..ma ei tea mitte midagi..jällegi. Neljapäeval ma suutsin enda naeratuse enne kooliuksest sisseastumist ette võluda ja päev möödus suhteliselt normaalselt. Reedel ma lihtsalt pidin naeratust hoidma näol, sest sel päeval pidin ma koolipeol õhtujuht olema.
Koolipeost rääkides, see läks nagu minu arust vägagi hästi, küll olid väikesed äpardused, aga see ei olnu ei minu ega Eliisa süü. Algul oli nagu Ülim närv sees ja ma tõesti ei teadnud, mida ma siis teen kui mul juhe rahva ees kokku jookseb. Ütlesin Annemarile, et ta räägiks eriti lambikat, et mul tuju läheks samuti positiivseks ja lambikaks. Ütleme nii, et juhet kokku ei jooksnud, pigem oli vastupidi, tekkis vahepeal lobapidamatus.
Pärast läksime väikese rahvaga niisama vanalinna ja seal niisama tšillisime ja olime üliheas tujus kordamineku üle^^.
See oli mu esimene koolipidu seal koolis ja ma jäin vägagi rahule, loodetavasti jäid rahule ka teised. Mm...selle käed-kinni olukorraga, eks näis, mis saab, ma sooviks tõesti, et ma teaks rohkem, mis toimub. Andke palun andeks kui ma peksan väga segast juttu, millest aru ei saa.
(message to the one who knows what i'm talking about: me srsly peaksime rääkima, ma nagu olen totaalses teadmatuses ja ma ei tea, kas asjad jäävadki nii või saab kõik korda.)
Til' my next post.
Bye. @>->---
Thursday, December 3, 2009
If ur mind was a book...
If ur mind was a book...
What would it talk about?
Would there be pages about me?
If yes, then would be there hesitation,
tiredness and hate
or would there be care,
happiness and love?
If ur mind was a book,
would the chapter of us
be a drama, horror story, tragedy
or a never-ending love story.
What would it talk about?
Would there be pages about me?
If yes, then would be there hesitation,
tiredness and hate
or would there be care,
happiness and love?
If ur mind was a book,
would the chapter of us
be a drama, horror story, tragedy
or a never-ending love story.
Monday, November 30, 2009
What if?
Me kõik pidevalt elame enda suurtes kahtlustes ja küsime enda käest, 'aga mis siis kui?'. No..võiks olla palju asju. Mina arvan parimaks elada üks päev korraga, jällegi üks asi, mille üle ma olen mõelnud mitmeid päevi ja seda ma tõesti tahaks enda ellu rakendada. Selle võtsin filmist "Alfie": Find someone you love and then live everyday like it would be your last. Asju tegelt ei tasu võtta iseenesestmõistetavana, me hindame neid alles siis, kui me oleme need kaodanud(gaašh kui palju seda kuuldud on). Mina kui üüber-mega-unistaja, mõtlen ka tihti aga mis siis kui...tegelt on parem lihtsalt nendest agadest lahti lasta ja võtta sellest ajast, mis mul antud on viimast. Ma hakkan enda elu täiega elu elama, kui mul põhikool läbi on!- kas siis pole mitte hilja? Miks sa ei võiks praegu lihtsalt käia koolis ja tunda elus rõõmu väikseimatest asjadest. :D
See post võib tõesti tunduda sellise tüüpilise lillelapse tekstina, elu on lill, kõik on lahe bla-blaa. Tegelikult asjad nii lihtsad ongi, me kõik lihtsalt teeme endale kõik niiii keeruliseks enda peas, arvates, et oleme hullult targad. Mõelge väikese lapse peale, ta ei hakka kõike läbi mõtlema, vaid lihtsalt jookseb enda kuivade riietega sinna lumehunnikusse ja tunneb talvest rõõmu, saab märjaks küll, aga mis siis? Või siis kui siiralt ausad nad vahel on :D..lihtsalt võivad tulla su juurde, sa meenutad mu venda, sa oled hullult lahe! Nad ütlevad asjad välja, küll põhjuseks on tihtipeale see, et nad ei tea, mis võib tulla, kui sa liiga aus oled. :D Aga tegelt nii on ju parem.
Ehksiis...let go the what if questions, just live and do what is the best. Be happy and make happy!
Ma tunnen end serious hipina praegu. :D- Ei..ma ei ole praegu kivis. :D Lihtsalt kirjutan enda mõtted otse ekraanile...või nh..trükin. :D
Anyways...chill kill bill will and nill n'whatever stuff.
Til' next time. Bye ;)
Krissu ^.^
See post võib tõesti tunduda sellise tüüpilise lillelapse tekstina, elu on lill, kõik on lahe bla-blaa. Tegelikult asjad nii lihtsad ongi, me kõik lihtsalt teeme endale kõik niiii keeruliseks enda peas, arvates, et oleme hullult targad. Mõelge väikese lapse peale, ta ei hakka kõike läbi mõtlema, vaid lihtsalt jookseb enda kuivade riietega sinna lumehunnikusse ja tunneb talvest rõõmu, saab märjaks küll, aga mis siis? Või siis kui siiralt ausad nad vahel on :D..lihtsalt võivad tulla su juurde, sa meenutad mu venda, sa oled hullult lahe! Nad ütlevad asjad välja, küll põhjuseks on tihtipeale see, et nad ei tea, mis võib tulla, kui sa liiga aus oled. :D Aga tegelt nii on ju parem.
Ehksiis...let go the what if questions, just live and do what is the best. Be happy and make happy!
Ma tunnen end serious hipina praegu. :D- Ei..ma ei ole praegu kivis. :D Lihtsalt kirjutan enda mõtted otse ekraanile...või nh..trükin. :D
Anyways...chill kill bill will and nill n'whatever stuff.
Til' next time. Bye ;)
Krissu ^.^
Wednesday, November 25, 2009
Ela hetkes.
Mul oli ühel päeval lihtsalt kohutav tuju, jalutasin ja vingusin samal ajal, pluss mõtlesin asju üle(viimasel ajal on see mul eriti lolliks harjumuseks saanud). Õnneks oli Papu koos minuga ja üritas mind lohutada, sel hetkel tal see väga ei õnnestunud, aga kui ma koju sõitsin, kuulasin muusikat ja mõtlesin ta sõnade üle, hakkas mul tuju tõesti parem(thanks hun ^^). Kõige rohkem jäid mind kummitama sõnad:"Ära mõtle ette, ela praeguses hetkes". Algul ei tahtnud mulle see absoluutselt kohale jõuda, aga mida rohkem ma sellele mõtlen, seda suurem mõte sellel lausel minu jaoks tekib. Pole mõtet mõelda ette ja muretseda tuleviku pärast, mida ei pruugi tullagi, otseloomulikult ma ei pea silmas seda, et jätan kooli pooleli ja lällan sõpradega ja see hetk on äge..eih.
See lause on aidanud mul hakata väärtustama neid hetki, kui ma lihtsalt olen koos kellegiga, kes on mulle tõeliselt kallis, neid hetki sa meenutad ka aastaid hiljem, aga see kuidas sa päeva jooksul suutsid kolmes aines feilida, sulle nii kergelt ei meenu kusagil gümnaasiumi lõpuaktusel, selle inimese naeratust nähes, kes tunneb sinu üle rõõmu.
Küll praegu BMTH sõnu oleks siia veidi mage panna, aga need siiski minu arust lähevad teemasse:
We will never sleep, 'cause sleep is for the weak.
And we will never rest, 'til we're all fucking dead.
Ma ei tea küll, mida Oli mõtles nende sõnadega, aga seoses laulu pealkirjaga "Diamonds Aren't Forever" jäin mõtlema, et nendel väärtuslikel hetkedel ei taha tegelikult minna lasta, see on lihtsalt nii jama, et need lõppevad ära üks hetk, aga järgmist hetke ma jällegi olen jäänud ootama põnevusega. Ma tegelt panin just tähele, et ma mõtlen mitut mõtet paralleelselt ja sellega tekkis siia väikene segadus, lennutades siia nii üht kui ka teist mõtet, ehk siin ei ole päris 100% see, mis ma öelda tahaksin.
Aga anyways...ma olen hakanud kallimaks pidama, neid kauneid hetki, kui sa oled kellegiga, kellest hoolid ja neist tekivad head mälestused. :)
Kristian is actually happier than he is, he just doesn't realize it.
Til' next time ;)
@>->---
See lause on aidanud mul hakata väärtustama neid hetki, kui ma lihtsalt olen koos kellegiga, kes on mulle tõeliselt kallis, neid hetki sa meenutad ka aastaid hiljem, aga see kuidas sa päeva jooksul suutsid kolmes aines feilida, sulle nii kergelt ei meenu kusagil gümnaasiumi lõpuaktusel, selle inimese naeratust nähes, kes tunneb sinu üle rõõmu.
Küll praegu BMTH sõnu oleks siia veidi mage panna, aga need siiski minu arust lähevad teemasse:
We will never sleep, 'cause sleep is for the weak.
And we will never rest, 'til we're all fucking dead.
Ma ei tea küll, mida Oli mõtles nende sõnadega, aga seoses laulu pealkirjaga "Diamonds Aren't Forever" jäin mõtlema, et nendel väärtuslikel hetkedel ei taha tegelikult minna lasta, see on lihtsalt nii jama, et need lõppevad ära üks hetk, aga järgmist hetke ma jällegi olen jäänud ootama põnevusega. Ma tegelt panin just tähele, et ma mõtlen mitut mõtet paralleelselt ja sellega tekkis siia väikene segadus, lennutades siia nii üht kui ka teist mõtet, ehk siin ei ole päris 100% see, mis ma öelda tahaksin.
Aga anyways...ma olen hakanud kallimaks pidama, neid kauneid hetki, kui sa oled kellegiga, kellest hoolid ja neist tekivad head mälestused. :)
Kristian is actually happier than he is, he just doesn't realize it.
Til' next time ;)
@>->---
Monday, November 23, 2009
Nagu ülim. ^^
Täna oli nagu tõesti ülimalt lahe päev, jõudsin koju olin lihtsalt üüberheas tujus. Koolis, oli veidi fail, aga ma sain ühiskonnast ja vene keelest ära, esimene läks stiilipeo läbi arutamise peale, teine läks selle reklaamimise peale klassist-klassi käies. Matemaatika uuest teemast ma ei saa mõhkugi aru(,nagu ma eelmisest oleks hästi aru saanud) ja keka õps pani mulle mingil veidral põhjusel joonejooksu nelja. Ja bioloogia töö läks ka aiataha, kooliga...üldsegist..ma ei tea, mis mul viga on.
Aga..peale kooli. Tšillisin Papuga: jalutasime niisama, istusime Betoonpargi pingil ja niisama rääkisime veidratel teemadel, siis me läksime jalutasime vanalinnas, nägime Joonast, kes küsis, ega ma ei taha progressive-glam-punki teha(misiganes see ka pole), lõpuks jõudsime Papuga Hirve, kus oli suht palju rahvast ja nägin inimesi, keda polnud suht ammu näinud....ülihea nagu. Siis saatsin Papu bussi peale ja sõitsin koju.
Tõesti, see on hämmastav kui heaks ta suudab mu tuju teha ja kui õnnelikuks ta võib mind vahel teha, need minu väärakad emohetked on tingitud enam-jaolt minu tobedast ülemõtlemisest.
Anyways...kui kokku võtta ja öelda midagi n.ö. õpetlikku postituse lõppu, nagu mul kombeks, siis soovitan ülemõtlemise, keerutamise, vaikimise asemel asjad inimestega läbi rääkida, et sul ei jääks need väärakad mõtted kummitama, kui need mõtted olid põhjendatud, siis seda enam peaks asjad selgeks ju rääkima, onju.
Anyways, Krissu is totally happy ^^ .
Til' next time. Bye ;)
@>->---
Aga..peale kooli. Tšillisin Papuga: jalutasime niisama, istusime Betoonpargi pingil ja niisama rääkisime veidratel teemadel, siis me läksime jalutasime vanalinnas, nägime Joonast, kes küsis, ega ma ei taha progressive-glam-punki teha(misiganes see ka pole), lõpuks jõudsime Papuga Hirve, kus oli suht palju rahvast ja nägin inimesi, keda polnud suht ammu näinud....ülihea nagu. Siis saatsin Papu bussi peale ja sõitsin koju.
Tõesti, see on hämmastav kui heaks ta suudab mu tuju teha ja kui õnnelikuks ta võib mind vahel teha, need minu väärakad emohetked on tingitud enam-jaolt minu tobedast ülemõtlemisest.
Anyways...kui kokku võtta ja öelda midagi n.ö. õpetlikku postituse lõppu, nagu mul kombeks, siis soovitan ülemõtlemise, keerutamise, vaikimise asemel asjad inimestega läbi rääkida, et sul ei jääks need väärakad mõtted kummitama, kui need mõtted olid põhjendatud, siis seda enam peaks asjad selgeks ju rääkima, onju.
Anyways, Krissu is totally happy ^^ .
Til' next time. Bye ;)
@>->---
Thursday, November 19, 2009
Hm...
No...nii ja naa on kõik...ema ikkagi...elab enda elu nii kuidas ta elab...aga üks teine asi..
...I am happy with her...but there is sth..I can't point my finger on it...but I would want to find it out.
Is there sth on her mind or is there sth stuck in my own head? Oh well...as I say, time will answer to our questions.
...I am happy with her...but there is sth..I can't point my finger on it...but I would want to find it out.
Is there sth on her mind or is there sth stuck in my own head? Oh well...as I say, time will answer to our questions.
Tuesday, November 17, 2009
Nonii..
Oehjmh...pole pääääris ammu kirjutanud. Praegugi ei tea, mida siia kriblada.Aga nmh...eks ma üritan..
Vahepeal...läks mul suht halvasti, ma ei saanud vanematega eriti läbi, vanemad ei saanud omavahel läbi, ma olin ise täiega veider vahepeal, kuid üks asi tegelt muutis suht palju. Pärast üht imelist päeva. Ma ei tea, kas pärast seda on lihtsalt kõik palju paremaks läinud, elu ise lihtsalt tundub palju ilusam kui muidu...võib ka mõlemat olla. :D Aga jmh...lõpuks läheb ka Krissul hästi. :) ja selle üle on tal hea meel. Ma ei tea kui pikalt ja sügavalt ma sellest räägin...aga tänu ühele inimesele, on mu elu palju positiivsemaks muutunud ja kui kõik ka halvasti on, siis tean, et on üks inimene, kes suudab mu tuju paremaks teha ja kes mind toetab. . .
Mida ma olen nende väheste aastatega siin maa peal õppinud on see:
kui sul on midagi südames, ütle välja,
kui sa tunned end halvasti, sest tegid kellegile haiget, vabanda,
kui sul on põhimõtted, hoia neist kinni,
ma võiks veel kirjutada, aga need oleks pikemad tekstid. Ütlen ka seda, et alati ma ei ole neid õpitud asju elus rakendanud ja tulevikus mul ei pruugi need õigel hetkel meelde tulla, me kõik vahel eksime.
Igatahes...ma olen suhteliselt õnnelik üle pika aja. :)
Ja jällegi...ma ei oska lõpetada...eks ma kirjutan siis Oasise laulust midagi:
..all of the stars, have faded away.
Just try not to worry, you'll see them someday.
Til' next time.
Kristian @>->---
Vahepeal...läks mul suht halvasti, ma ei saanud vanematega eriti läbi, vanemad ei saanud omavahel läbi, ma olin ise täiega veider vahepeal, kuid üks asi tegelt muutis suht palju. Pärast üht imelist päeva. Ma ei tea, kas pärast seda on lihtsalt kõik palju paremaks läinud, elu ise lihtsalt tundub palju ilusam kui muidu...võib ka mõlemat olla. :D Aga jmh...lõpuks läheb ka Krissul hästi. :) ja selle üle on tal hea meel. Ma ei tea kui pikalt ja sügavalt ma sellest räägin...aga tänu ühele inimesele, on mu elu palju positiivsemaks muutunud ja kui kõik ka halvasti on, siis tean, et on üks inimene, kes suudab mu tuju paremaks teha ja kes mind toetab. . .
Mida ma olen nende väheste aastatega siin maa peal õppinud on see:
kui sul on midagi südames, ütle välja,
kui sa tunned end halvasti, sest tegid kellegile haiget, vabanda,
kui sul on põhimõtted, hoia neist kinni,
ma võiks veel kirjutada, aga need oleks pikemad tekstid. Ütlen ka seda, et alati ma ei ole neid õpitud asju elus rakendanud ja tulevikus mul ei pruugi need õigel hetkel meelde tulla, me kõik vahel eksime.
Igatahes...ma olen suhteliselt õnnelik üle pika aja. :)
Ja jällegi...ma ei oska lõpetada...eks ma kirjutan siis Oasise laulust midagi:
..all of the stars, have faded away.
Just try not to worry, you'll see them someday.
Til' next time.
Kristian @>->---
Wednesday, October 21, 2009
Armastus < 3
Armastus. Kes meist poleks sellest midagi kuulnud, kes meist poleks seda tundnud? Mõni vahest mõtleb praegu, et tema pole seda tundnud, kuna tal pole olnud tõsist suhet, aga mõelge enda pere või sõprade peale. Mis asi see üldse on? Ma olen selle tähenduse üle mõelnud aastaid, ma ütlen seda ilma liialdamata. Mitmed kirjanikud, poeedid, filosoofid ja ka lihtinimesed on seda üritanud kirjeldada kogu ajaloo vältel. Sellest räägivad sajad filmid, mis meie ekraanidel jooksevad, sellest on kirjutatud tuhandeid raamatuid, sellest on kirjutatud sadu tuhandeid laule, selle üle on juurelnud ka teadlased, et teaduse läbi selgitada armastust. Ja ikkagi, mõni julgeb öelda, et see on poeetide väljamõeldis ja ütleb, et ta ei usu armastusse, et see on illusioon. Ma võiks sellest jäädagi kirjutama. See on nagu adrenaliin, sa ületad ennast totaalselt, sa teed asju, mida sa vahel ei tahaks või ei suudaks teha. Armastuse nimel on tapetud ennast ja teisi. Võiks samuti ka rääkida armastuse liikidest: armastus sõbra, pere, muusika, raha või mille iganes vastu. Selle sõna mõiste on samuti tohutult lai.
Mina tahaksin rääkida inimestevahelisest armastusest. Noored tihtipeale räägivad, kuidas nad armastavad teineteist, kuid tihti peale ei ole neil tegelikult armastusest, mida kutsutakse Tõeliseks Armastuseks aimugi, seda võib nimetada kiindumuseks. Armumist kirjeldaksid mitmed kirjamehed paremini kui mina, aga lihtsate sõnadega väljendades on minu arust armastus see, kui sa oled kellegi nimel valmist tegema kõike, usaldama talle kõike, iga sekund temast eemal on sinu jaoks mingilgi määral piin, ta on sul peas täiesti kinni, kui sa lähed kuhugi poodi, meenub sulle, kuidas sa käsikäes jalutasid samasse poodi, koos inimesega, keda armastad, sa oled nõus ohverdama enda elu tema nimel, rääkimata enda heaolu ohverdamisest. Sa tunned kusagil tema lõhna ja sul tekib lootus, et ta on su läheduses, aga tihti pead pettuma, et see ei olnud tema. Sa tunned sees imelikku tunnet, kui sa talle otsa vaatad, sa tunned seda 'liblikad kõhus' tunnet, mu ema püüdis mulle armumist kirjeldada selle väljendiga, kui ma väike olin.
Olla armastatud, sul on tunne nagu sa tähendaksid kellegile midagi, kui sa kavatsed enda eluga riskida, meenub sul, et on keegi, kes sinust hoolib ja tunneks sinust puudust ja tunneks valu, kui sa kaoksid. Sa tunned, et sa oled kasulik.
Armastus, kirjeldamatu, sellest lihtsalt võib tõesti aegade lõpuni ja pärast sedagi rääkida. Praegu ma lihtsalt panin kirja kõige lihtsamate sõnadega kirja kõigest paar sõna sellest, ilma kujundite ja sügavate kirjeldusteta. Armastusest lihtsalt peab kinni hoidma, ära riku seda ära, ära iial valeta, aga kui sa armastad kedagi, siis sa ei taha seda teha ning selleks, et teda valust päästa valetades, on halb, usaldus on ülimalt tähtis. Ma lõpetan praegu, enne kui ma sellega hoogu lähen, ma võiks sellest lihtsalt liiga palju rääkida, see on minu arust täiesti joovastav ja sa tahad seda veel, sa tunned selle vastu igatsust, sellest ma rääkisin ka esimeses postis.
Kuni järgmiste ridadeni.
Kristian. @>->---
Mina tahaksin rääkida inimestevahelisest armastusest. Noored tihtipeale räägivad, kuidas nad armastavad teineteist, kuid tihti peale ei ole neil tegelikult armastusest, mida kutsutakse Tõeliseks Armastuseks aimugi, seda võib nimetada kiindumuseks. Armumist kirjeldaksid mitmed kirjamehed paremini kui mina, aga lihtsate sõnadega väljendades on minu arust armastus see, kui sa oled kellegi nimel valmist tegema kõike, usaldama talle kõike, iga sekund temast eemal on sinu jaoks mingilgi määral piin, ta on sul peas täiesti kinni, kui sa lähed kuhugi poodi, meenub sulle, kuidas sa käsikäes jalutasid samasse poodi, koos inimesega, keda armastad, sa oled nõus ohverdama enda elu tema nimel, rääkimata enda heaolu ohverdamisest. Sa tunned kusagil tema lõhna ja sul tekib lootus, et ta on su läheduses, aga tihti pead pettuma, et see ei olnud tema. Sa tunned sees imelikku tunnet, kui sa talle otsa vaatad, sa tunned seda 'liblikad kõhus' tunnet, mu ema püüdis mulle armumist kirjeldada selle väljendiga, kui ma väike olin.
Olla armastatud, sul on tunne nagu sa tähendaksid kellegile midagi, kui sa kavatsed enda eluga riskida, meenub sul, et on keegi, kes sinust hoolib ja tunneks sinust puudust ja tunneks valu, kui sa kaoksid. Sa tunned, et sa oled kasulik.
Armastus, kirjeldamatu, sellest lihtsalt võib tõesti aegade lõpuni ja pärast sedagi rääkida. Praegu ma lihtsalt panin kirja kõige lihtsamate sõnadega kirja kõigest paar sõna sellest, ilma kujundite ja sügavate kirjeldusteta. Armastusest lihtsalt peab kinni hoidma, ära riku seda ära, ära iial valeta, aga kui sa armastad kedagi, siis sa ei taha seda teha ning selleks, et teda valust päästa valetades, on halb, usaldus on ülimalt tähtis. Ma lõpetan praegu, enne kui ma sellega hoogu lähen, ma võiks sellest lihtsalt liiga palju rääkida, see on minu arust täiesti joovastav ja sa tahad seda veel, sa tunned selle vastu igatsust, sellest ma rääkisin ka esimeses postis.
Kuni järgmiste ridadeni.
Kristian. @>->---
Monday, October 19, 2009
Tartu
Heya. Pole Ammu enda blogile sattunud, kirjutaks siis midagi uut ka. Alustaks neljapäevast, päev mil läksime klassiga ekskursioonile Tallinna Lennujuhtimiskeskusesse, peab mainima, et suhteliselt lahe koht. Enamusel klassist oli eelarvamus, et tuleb mingi üüberigav jutt, mingise faktidele toetuva giidiga ja peame kuulama aastaarve, hunnik nimesid ja keerulisi termineid millest mitte midagi aru ei saa. Tegelikult oli suht hea, jagati grupp kaheks, näidati ruume, kus oli mingi ulmeline tehnika üleval, toolid, mis tundusid kõige mugavamad üldse, kõik tundus nagu oleks mingi Hollywoodi filmivõtetele sattunud(okei..vbl veidi ülepingutatud).
Pärast ekskursiooni, mõtlesime (Dagmar, Taavi, Annemari ja mina), et võiks midagi koos teha, läksime Annemari juurde. Taavi ja mina nägime mingit lastemänguasja, mingi konstruktsioon, kus lased kuuli ühes august sisse ja see läbib siis mingi veidra trajektoori, mind ja Taavit jälgides võis tunduda, et meie lapsepõlv pole kaugeltki läbi. Siis me veel mängisime seal igast tobedate asjadega...oehjmh..childhood. Peale mängimise me ka rääkisime jällegi lambikatel teemadel, sõime mingeid veidraid toite ja lahkusime siis Annemari kodust. Jalutasime bussipeatuse suunas ja jutt läks reede peale, kui Papu pidi sõitma Tartu et pidada enda ja enda sõbra sünnipäeva, siis kellegil tuli idee, et võiks kõik koos minna, mina päris kindel ei olnud, aga see selgus juba õhtul, et ma olen ka mineja.
Tartu tripile sõitjad olid siis: Mari-Ann, Taavi, mina ja Papu. Varasema rongiga läksid kaks inimest ja viimasega läksime siis mina koos Mari-Anniga. Njaa...rongisõit oli päris hea: naersime, rääkisime tõsistel ja rõõmsatel teemadel, laulsime ja kuulasime muusikat, enne Tartu jõudmist oli Mari-Ann minult nii mõndagi välja pinninud, mida ma talle muidu poleks väga rääkinud. Jõudes lõpuks Tartusse olime me kõik ülihäppid ja katus sõitis õnnest. Läksime Papu vanasse korterisse, kust ta enne Tallinna kolimist elas ja jäime kolmekesi sinna, Papu läks õhtul teisele peole, aga siiski, järgmine päev liitus meiega. Meie kolmekesi, aga hakkasime Piro poole liikuma, suhteliselt veider jalutuskäik oli. Jalutasime, tegime pilte ja niisama hämasime. Järsku jõuame Maxima ette and guess what...Maximas oli ostuöö..nagu wth?!?...ja selle ees oli mingi paarikümne-meetrine järjekord, parkimist reguleeris G4S...diip. Seisime ka siis järjekorras mingi...2 minutit, selle ajajooksul mõistsime, et suhteliselt mõtetu on seal seista. Jalutasime paarkümmend meetrit edasi ja ennäe..Pitsapood, mis on kella 2'ni lahti. Ostsime sealt siis moosipalle ja ühe pitsa(seal pitsaga oli mingi tasku- ja karbisüsteem, millele me kohe pihta ei saanud. Nii..jätkasime enda jalutuskäiku. Lõpuks olime me kohale jõudmas..yay^^. Jõuame Pirole, vaatame et mida hekki..Piro on tühi. Njmh...just eilsel päeval sai Piro hooaeg kuuldatavasti läbi. Anyways...seal oli ikkagi suhteliselt põnev, sest mõned inimesed seal siiski olid, samuti üks mu sõbranna hüüdnimega Frix.
Tahtsime vessarit teha, aga hõbepaberit ei olnud, hakkasin siis kohaliku tüübiga mööda restorane ja baare käima, et hõbepaberit sebida..finally me saime. Järgmine mure: naturaalsüsi, seda ikka andis põlema saada(2 tühjaks lastud tulemasinat ja kõrvetatud näpud). Saime lõpuks vessi tööle ja siis hakkas pihta, kuidas üks tüüp hakkas meie kohta Täiega segast peksma, et jmh...mina ja mu klassikaaslased on ikka tudengid:"Te olete ikka Täiega tudengid, seda on kohe näha." Lõpuks siis selgus, et mina ja Taavi õpime keeleteadust ja Mari-Ann õpib juurat. Selle tüübi hüüdnimeks sai EMAkas, kuna tal olevat tutvusi EMA's(Eesti Modelliagentuuris) ja just sinna tahtis ta Mari-Anni sebida, kelle kuupalk oleks siis 15 000.- kuni 18 000.- kuus, algul läheks Itaaliasse ja siis keegi ei tea kuhu, Hiina jaoks olevat ta liiga pikk. Väääga lamp. Kui Pirol olime lõpetanud, saime autoga koju..nagu ülisuper, kõik läks hästi. Jõudsime koju, tegime süüa ja hiljem rõdu peal vessi. Millalgi kell 5 hommikul läksime magama.
Lõunaks oli siis Papu koju jõudnud. Rääkisime siis sellest, mis ta seal tegi, olime niisama ärkamisrežiimis. Mingi aja möödudes läksime mina ja Taavi poodi, see oli ka üpriski põnev ja huvitav, aga ma ei hakka seda posti liiga pikaks tegema, kokkuvõtlikult: kõik oli nii kui peab ja saime odavalt hea kõhutäie. Vahepeal tegime käisime jälle rõdul, vaatasime Twilighti(suhteliselt lambist valik oli) ja õhtul saatsime siis Taavi ja Mari-Anni bussi peale(,sest Taavi pidi koju minema ja Mari-Ann ei tahtnud, et ta üksi sõidaks). Papu käis vahepeal siis isa juures ja mina senikaua tšillisin linnas ja nägin inimesi, keda ponud üpriski ammu kohanud(Susi ja Betti).
Papu jõudis tagasi ja sõitsime siis tema juurde. Seal me istusime algul köögilaua taga, rääkisime, läksime tuppa laua taha, seal rääkisime (jututeemad läksid aina deep'imaks ja deep'imaks), lõpuks pikutasime voodis ja rääkisime kuni me lõpuks vajusime magama ära. Järgmine päev me jälle rääkisime, kuni jõudis kätte õhtu(tegelikult ei olnud plaanitud nii hilja koju minna). Papu lihtsalt on selline inimene, kellega ma võin jääda igavesti rääkima. Vahepeal me õnneks ikka koristasime ja pakkisime ka. Nonii...oli aeg bussi peale minna ja ka seal........rääkisime otseloomulikult. Enam-vähem kümne paiku õhtul jõudsime koju ja hakkasime õppima kontrolltöödeks.
Muidu...Tartutripp oli ülimalt äge ja see sidus meid kõiki nelja ja lihtsalt kõik läks nii kuis pidi, nagu oleks ettemääratud. Oli ka mõni üksik halb hetk, aga ikkagi, mis hea on hea ilma halvata? Poleks halba, siis me ei tunneks head ja ka vastupidi. Mida ma õppinud olen sellelt sõidult on see, et ei ole vaja edasi lükata sõnu, mida sa kellegile öelda tahad, kes teab...äkki on hiljem liiga hilja ja kahetseda pole väga mõtet, sest sa ise oleksid selles süüdi olnud.
Til' next time. Bye =)
@>->---
Pärast ekskursiooni, mõtlesime (Dagmar, Taavi, Annemari ja mina), et võiks midagi koos teha, läksime Annemari juurde. Taavi ja mina nägime mingit lastemänguasja, mingi konstruktsioon, kus lased kuuli ühes august sisse ja see läbib siis mingi veidra trajektoori, mind ja Taavit jälgides võis tunduda, et meie lapsepõlv pole kaugeltki läbi. Siis me veel mängisime seal igast tobedate asjadega...oehjmh..childhood. Peale mängimise me ka rääkisime jällegi lambikatel teemadel, sõime mingeid veidraid toite ja lahkusime siis Annemari kodust. Jalutasime bussipeatuse suunas ja jutt läks reede peale, kui Papu pidi sõitma Tartu et pidada enda ja enda sõbra sünnipäeva, siis kellegil tuli idee, et võiks kõik koos minna, mina päris kindel ei olnud, aga see selgus juba õhtul, et ma olen ka mineja.
Tartu tripile sõitjad olid siis: Mari-Ann, Taavi, mina ja Papu. Varasema rongiga läksid kaks inimest ja viimasega läksime siis mina koos Mari-Anniga. Njaa...rongisõit oli päris hea: naersime, rääkisime tõsistel ja rõõmsatel teemadel, laulsime ja kuulasime muusikat, enne Tartu jõudmist oli Mari-Ann minult nii mõndagi välja pinninud, mida ma talle muidu poleks väga rääkinud. Jõudes lõpuks Tartusse olime me kõik ülihäppid ja katus sõitis õnnest. Läksime Papu vanasse korterisse, kust ta enne Tallinna kolimist elas ja jäime kolmekesi sinna, Papu läks õhtul teisele peole, aga siiski, järgmine päev liitus meiega. Meie kolmekesi, aga hakkasime Piro poole liikuma, suhteliselt veider jalutuskäik oli. Jalutasime, tegime pilte ja niisama hämasime. Järsku jõuame Maxima ette and guess what...Maximas oli ostuöö..nagu wth?!?...ja selle ees oli mingi paarikümne-meetrine järjekord, parkimist reguleeris G4S...diip. Seisime ka siis järjekorras mingi...2 minutit, selle ajajooksul mõistsime, et suhteliselt mõtetu on seal seista. Jalutasime paarkümmend meetrit edasi ja ennäe..Pitsapood, mis on kella 2'ni lahti. Ostsime sealt siis moosipalle ja ühe pitsa(seal pitsaga oli mingi tasku- ja karbisüsteem, millele me kohe pihta ei saanud. Nii..jätkasime enda jalutuskäiku. Lõpuks olime me kohale jõudmas..yay^^. Jõuame Pirole, vaatame et mida hekki..Piro on tühi. Njmh...just eilsel päeval sai Piro hooaeg kuuldatavasti läbi. Anyways...seal oli ikkagi suhteliselt põnev, sest mõned inimesed seal siiski olid, samuti üks mu sõbranna hüüdnimega Frix.
Tahtsime vessarit teha, aga hõbepaberit ei olnud, hakkasin siis kohaliku tüübiga mööda restorane ja baare käima, et hõbepaberit sebida..finally me saime. Järgmine mure: naturaalsüsi, seda ikka andis põlema saada(2 tühjaks lastud tulemasinat ja kõrvetatud näpud). Saime lõpuks vessi tööle ja siis hakkas pihta, kuidas üks tüüp hakkas meie kohta Täiega segast peksma, et jmh...mina ja mu klassikaaslased on ikka tudengid:"Te olete ikka Täiega tudengid, seda on kohe näha." Lõpuks siis selgus, et mina ja Taavi õpime keeleteadust ja Mari-Ann õpib juurat. Selle tüübi hüüdnimeks sai EMAkas, kuna tal olevat tutvusi EMA's(Eesti Modelliagentuuris) ja just sinna tahtis ta Mari-Anni sebida, kelle kuupalk oleks siis 15 000.- kuni 18 000.- kuus, algul läheks Itaaliasse ja siis keegi ei tea kuhu, Hiina jaoks olevat ta liiga pikk. Väääga lamp. Kui Pirol olime lõpetanud, saime autoga koju..nagu ülisuper, kõik läks hästi. Jõudsime koju, tegime süüa ja hiljem rõdu peal vessi. Millalgi kell 5 hommikul läksime magama.
Lõunaks oli siis Papu koju jõudnud. Rääkisime siis sellest, mis ta seal tegi, olime niisama ärkamisrežiimis. Mingi aja möödudes läksime mina ja Taavi poodi, see oli ka üpriski põnev ja huvitav, aga ma ei hakka seda posti liiga pikaks tegema, kokkuvõtlikult: kõik oli nii kui peab ja saime odavalt hea kõhutäie. Vahepeal tegime käisime jälle rõdul, vaatasime Twilighti(suhteliselt lambist valik oli) ja õhtul saatsime siis Taavi ja Mari-Anni bussi peale(,sest Taavi pidi koju minema ja Mari-Ann ei tahtnud, et ta üksi sõidaks). Papu käis vahepeal siis isa juures ja mina senikaua tšillisin linnas ja nägin inimesi, keda ponud üpriski ammu kohanud(Susi ja Betti).
Papu jõudis tagasi ja sõitsime siis tema juurde. Seal me istusime algul köögilaua taga, rääkisime, läksime tuppa laua taha, seal rääkisime (jututeemad läksid aina deep'imaks ja deep'imaks), lõpuks pikutasime voodis ja rääkisime kuni me lõpuks vajusime magama ära. Järgmine päev me jälle rääkisime, kuni jõudis kätte õhtu(tegelikult ei olnud plaanitud nii hilja koju minna). Papu lihtsalt on selline inimene, kellega ma võin jääda igavesti rääkima. Vahepeal me õnneks ikka koristasime ja pakkisime ka. Nonii...oli aeg bussi peale minna ja ka seal........rääkisime otseloomulikult. Enam-vähem kümne paiku õhtul jõudsime koju ja hakkasime õppima kontrolltöödeks.
Muidu...Tartutripp oli ülimalt äge ja see sidus meid kõiki nelja ja lihtsalt kõik läks nii kuis pidi, nagu oleks ettemääratud. Oli ka mõni üksik halb hetk, aga ikkagi, mis hea on hea ilma halvata? Poleks halba, siis me ei tunneks head ja ka vastupidi. Mida ma õppinud olen sellelt sõidult on see, et ei ole vaja edasi lükata sõnu, mida sa kellegile öelda tahad, kes teab...äkki on hiljem liiga hilja ja kahetseda pole väga mõtet, sest sa ise oleksid selles süüdi olnud.
Til' next time. Bye =)
@>->---
Tuesday, October 6, 2009
I Saw Her Face
I saw her face in the hallway
She had the most beautiful smile,
and the most extraordinary eyes.
I looked in her eyes
and she became my deepest desire.
I walked a step towards her
but than she looked at me.
And my heart started beating
faster`n´faster.
Ref:
Every detail of her, are as perfect as they could be.
At first sight I realized that we are more than meant to be.
She is the one, who is my inspiration, my reason to live.
My friend, can't you see, she is the one who gives the missing ingredient
of life called perfection.
She stole my sense of reality,
replacing it with mind of fantasy.
Seeing her gives me heavy breathing.
She turned my thinking
into never ending dreaming.
If all this happens now,
what will happen when I hear her voice?
With every step towards her,
I'm getting closer`n´closer.
She had the most beautiful smile,
and the most extraordinary eyes.
I looked in her eyes
and she became my deepest desire.
I walked a step towards her
but than she looked at me.
And my heart started beating
faster`n´faster.
Ref:
Every detail of her, are as perfect as they could be.
At first sight I realized that we are more than meant to be.
She is the one, who is my inspiration, my reason to live.
My friend, can't you see, she is the one who gives the missing ingredient
of life called perfection.
She stole my sense of reality,
replacing it with mind of fantasy.
Seeing her gives me heavy breathing.
She turned my thinking
into never ending dreaming.
If all this happens now,
what will happen when I hear her voice?
With every step towards her,
I'm getting closer`n´closer.
Sunday, October 4, 2009
27.september
R.I.P. Neile, kes siis olid Estonia laeval ja kaastunne neile, kellel seal sõpru või sugulasi seal oli.
Anyways...lubasin minna Eliisaga koos 27.septembril Estonia mälestupäevale appi küünlaid süütama. Tõusen siis toolilt püsti ja peaks suht kohe minema hakkama, aga üks hoolitsev vanem hakkas pikka moraali lugema selle kohta, et ma mõtlen kõige jaburamaid vabandusi välja selleks, et tüdrukutega välja hiilida(vahel nad arvavad minust päris hästi..eksole :D), pärast seda tormasin välja, et trolli peale jõuda, olin juba hiljaks jäämas. Läksin siis Vabaduse väljaku juures maha, kiirkõnnil olin seal uues n.ö. Vabaduse pargis(mõni nimetab seda betooniväljakut pargiks...aga jmh..see selleks). Järsku vuhises minust mööda, sealsamas politseibuss, otse minu ees jooksis pool paljas mees mööda treppe Varblase poole ja tema järel üks väle pisike pollar ja kaugemal veidi paksem roomaja pollar, seal kõrval platvormi vms. peal paarkümmend teismelist noort filmivad seda ja skaterid jooksevad politsei järel mööda treppe, et näha, mis toimub. Kerge muigega aeglustasin sammu, aga just see moment hakkasid kirikukellad lööma, mis ütlesid, et ma olen hiljaks jäänud. Kiirendades uuesti sammu, jalutades läbi vanalinna, kõlab kogu aeg noomitus kellade saatel.
Finally...jõudsin kohale Katkenud liini juurde. Küünlaid mida süüdata, oli palju. Eks siis hakkasin pihta, aga masendav asjaolu oli see, et kui sa olid poole peal, olid ülejäänud pool su seljataga ära kustunud...yay. Suht mõtetu oli juba. Eliisa oli ikkagi entusiasmi täis, kui leidis tormitikud:"Tormitikud aitavad! Nendega jääb! Võta." Ausalt öeldes, ma ei uskunud sõnagi. Tormitikud otseloomulikult ei aidanud, vaid hoopis sulatasid pool küünlaümbrist ära ja pimestasid mind mõneks hetkeks. Nägin vahepeal seal sõpru, kellega sai juttu aetud..bla-bla-bla...ebaolulised faktid. Lõpuks mind ja Eliisat siis vabastati ja liikusime linna poole(btw...pooled küünlad jäid põlema ^^).
Trammis ja terminalis me siis rääkisime tüdrukutest, poistest, idealiseerimisest(me olime seda mõlemad 2 inimese puhul teinud).-
Mis asi idealiseerimine üldse on. Tihti peale kaasneb see kiindumusega või sellega, et see inimene on lihtsalt väga hea esmamulje jätnud ja seejärel sa mõtled selle inimese biograafia juba ise peas välja. Osaliselt on see hea, aga üldjuhul mitte(minu arvates). Hea sellesmõttes, et sa suhtud inimesse väga hästi ja teine inimene tunneb rõõmu, et temast nii hästi arvatakse, aga samas, halb on see, kui sa üle idealiseerid, on suur võimalus, et sa pettud inimeses, kuna su arvamus, mis oli idealiseerimise tulemus, ei pidanud paika.
Ehk siis, kui kohtate kedagi inimest, kes tundub Hullult äge inimene olevat, be chill, ole temaga, räägi temaga, Õpi Tundma ja kui ta tõesti on hea ja äge inimene..congratulations. Ärge rutake esmamulje järgi ja välimuse järgi inimese iseloomu pakkumisega, nende kahega peab arvestama, aga tervikpilti ei tasu looma hakata. Vahest on sel inimesel halb päev, või on sul endal halb päev ja sa tegid veidi ebameeldiva pöördumise tema poole.
Anyways...be chill. Kuni järgmise korrani ;)
Anyways...lubasin minna Eliisaga koos 27.septembril Estonia mälestupäevale appi küünlaid süütama. Tõusen siis toolilt püsti ja peaks suht kohe minema hakkama, aga üks hoolitsev vanem hakkas pikka moraali lugema selle kohta, et ma mõtlen kõige jaburamaid vabandusi välja selleks, et tüdrukutega välja hiilida(vahel nad arvavad minust päris hästi..eksole :D), pärast seda tormasin välja, et trolli peale jõuda, olin juba hiljaks jäämas. Läksin siis Vabaduse väljaku juures maha, kiirkõnnil olin seal uues n.ö. Vabaduse pargis(mõni nimetab seda betooniväljakut pargiks...aga jmh..see selleks). Järsku vuhises minust mööda, sealsamas politseibuss, otse minu ees jooksis pool paljas mees mööda treppe Varblase poole ja tema järel üks väle pisike pollar ja kaugemal veidi paksem roomaja pollar, seal kõrval platvormi vms. peal paarkümmend teismelist noort filmivad seda ja skaterid jooksevad politsei järel mööda treppe, et näha, mis toimub. Kerge muigega aeglustasin sammu, aga just see moment hakkasid kirikukellad lööma, mis ütlesid, et ma olen hiljaks jäänud. Kiirendades uuesti sammu, jalutades läbi vanalinna, kõlab kogu aeg noomitus kellade saatel.
Finally...jõudsin kohale Katkenud liini juurde. Küünlaid mida süüdata, oli palju. Eks siis hakkasin pihta, aga masendav asjaolu oli see, et kui sa olid poole peal, olid ülejäänud pool su seljataga ära kustunud...yay. Suht mõtetu oli juba. Eliisa oli ikkagi entusiasmi täis, kui leidis tormitikud:"Tormitikud aitavad! Nendega jääb! Võta." Ausalt öeldes, ma ei uskunud sõnagi. Tormitikud otseloomulikult ei aidanud, vaid hoopis sulatasid pool küünlaümbrist ära ja pimestasid mind mõneks hetkeks. Nägin vahepeal seal sõpru, kellega sai juttu aetud..bla-bla-bla...ebaolulised faktid. Lõpuks mind ja Eliisat siis vabastati ja liikusime linna poole(btw...pooled küünlad jäid põlema ^^).
Trammis ja terminalis me siis rääkisime tüdrukutest, poistest, idealiseerimisest(me olime seda mõlemad 2 inimese puhul teinud).-
Mis asi idealiseerimine üldse on. Tihti peale kaasneb see kiindumusega või sellega, et see inimene on lihtsalt väga hea esmamulje jätnud ja seejärel sa mõtled selle inimese biograafia juba ise peas välja. Osaliselt on see hea, aga üldjuhul mitte(minu arvates). Hea sellesmõttes, et sa suhtud inimesse väga hästi ja teine inimene tunneb rõõmu, et temast nii hästi arvatakse, aga samas, halb on see, kui sa üle idealiseerid, on suur võimalus, et sa pettud inimeses, kuna su arvamus, mis oli idealiseerimise tulemus, ei pidanud paika.
Ehk siis, kui kohtate kedagi inimest, kes tundub Hullult äge inimene olevat, be chill, ole temaga, räägi temaga, Õpi Tundma ja kui ta tõesti on hea ja äge inimene..congratulations. Ärge rutake esmamulje järgi ja välimuse järgi inimese iseloomu pakkumisega, nende kahega peab arvestama, aga tervikpilti ei tasu looma hakata. Vahest on sel inimesel halb päev, või on sul endal halb päev ja sa tegid veidi ebameeldiva pöördumise tema poole.
Anyways...be chill. Kuni järgmise korrani ;)
Saturday, October 3, 2009
Ihad ja soovid
Kas inimesed teevad asju eesmärgi nimel või teevad seda selleks, et midagi saada, nad teevad seda mõlemat. Vahel nad soovivad hetkel midagi, mõnikord on see soov midagi spetsiiflist süüa, kuulata või hoopis teha midagi, mis annab neile tunde, mida nad pole ammu tundnud. Inimesed küll ütlevad vahel, et soovivad kõigile head, et maailm oleks parim paik, aga siiski vahel teevad nad asju(tekib iha või soov millegi spetsiifilse vastu)ja soovivad seda täita, et endal parem oleks, ohverdades teise inimese heaolu, kasutades ära teise inimese rasket olukorda.
Ma ei kajastanud selles postis ennast (seekord), aga ma ütlen, et mul on selliseid olukordi elus olnud, kindlasti on ka mõnel teisel selline olukord elus olnud, aga ma ütlen teile, kes te seda loete, enne kui te midagi teete, midagi tahate, ärge mõelge ainult enda rõõmu üle, vaid mõelge, mida teine võib teist edaspidi arvata, teie vastu tunda, enda sees tunda. Vahel see teema on raskesti arusaadav, aga...elu jooksul läbides neid samu olukordi, ajapikku mõistetakse.
Samas ütlen ma, et pole mõtet tagant järgi kahetseda, kui on jäänud midagi minevikku, või oled haiget teinud, võid alati andeks paluda, see võib küll raske olla, kuid pärast seda...tohutult hea tunne on ja see teeb sinu läbisaamist teisega paremaks. Anyways...ole see, kes sa tahad olla ja jäta endast pilt, mida tahad endast jätta, aga samas mis on ka tõsi...til my next post ;)
Bye @)-)----
Ma ei kajastanud selles postis ennast (seekord), aga ma ütlen, et mul on selliseid olukordi elus olnud, kindlasti on ka mõnel teisel selline olukord elus olnud, aga ma ütlen teile, kes te seda loete, enne kui te midagi teete, midagi tahate, ärge mõelge ainult enda rõõmu üle, vaid mõelge, mida teine võib teist edaspidi arvata, teie vastu tunda, enda sees tunda. Vahel see teema on raskesti arusaadav, aga...elu jooksul läbides neid samu olukordi, ajapikku mõistetakse.
Samas ütlen ma, et pole mõtet tagant järgi kahetseda, kui on jäänud midagi minevikku, või oled haiget teinud, võid alati andeks paluda, see võib küll raske olla, kuid pärast seda...tohutult hea tunne on ja see teeb sinu läbisaamist teisega paremaks. Anyways...ole see, kes sa tahad olla ja jäta endast pilt, mida tahad endast jätta, aga samas mis on ka tõsi...til my next post ;)
Bye @)-)----
Sunday, September 20, 2009
Peidetud sõnum
Kerged ahvatlused, kelle jaoks kerge, kelle jaoks igavene mõte ja kartus neist rääkida...
..tõesti need pole olnud kõigest kerged ahvatlused, vaid hoopis nurgakene südames, mis on seal kogu aeg vaba olnud, kuid seda kohta ma sulle anda ei saanud, kuna ma tegelikult ei vääri mitte midagi, ei silmsidet, ei tervitust, rääkimata kallistustest. Võid küll arvata, et mul on kõigest pohhui, kuid tegelikult on mu südames igatsus, igatsus keerata leht ja heastada minevik kümnekordselt. Kõik, mis ma teinud-öelnud olen, on asja veelgi rohkem hukatuse poole tirinud. Parem vist oleks..kui ma kaoks igaveseks. Kuna igakord kui kohtun või räägin sinuga, tuleb kõik meelde ja tekib tahe kõike heastada, mis on võimatu. Second chances=murder.
Kas on mõtet loota, et kokku liimitud süda töötab täpselt samamoodi kui varem, arvatavasti mitte.
..tõesti need pole olnud kõigest kerged ahvatlused, vaid hoopis nurgakene südames, mis on seal kogu aeg vaba olnud, kuid seda kohta ma sulle anda ei saanud, kuna ma tegelikult ei vääri mitte midagi, ei silmsidet, ei tervitust, rääkimata kallistustest. Võid küll arvata, et mul on kõigest pohhui, kuid tegelikult on mu südames igatsus, igatsus keerata leht ja heastada minevik kümnekordselt. Kõik, mis ma teinud-öelnud olen, on asja veelgi rohkem hukatuse poole tirinud. Parem vist oleks..kui ma kaoks igaveseks. Kuna igakord kui kohtun või räägin sinuga, tuleb kõik meelde ja tekib tahe kõike heastada, mis on võimatu. Second chances=murder.
Kas on mõtet loota, et kokku liimitud süda töötab täpselt samamoodi kui varem, arvatavasti mitte.
Esimene.
Eeh...tegelt pole väga õrna aimugi mida kirjutada, kas kasutada enda blogi kui päevikut või selleks, et anda teistele endast ja enda tegemistest märku, eks vaatab, kuidas ta välja kujuneb. Need tundmatud näod, ei tea minust mitte midagi(well..duuh), ma siis alustaks enda tutvustusega.
Kristian on mu nimi, elan Tallinnas, ..mm...käin koolis (Tallinna21.Kool), vehklemistrennis (Tallinna Mõõk), sellised elementaarsed ja formaalsed asjad, mida viisakuse pärast küsida. Muidu...minu suurim armastus on muusika, parim põgenemisviis ja parim kanal kuhu enda tunded suunata, praegu kooli ajal sellega väga ei tegele, v.a. selle kuulamine ja omaette laulmisega, jalutades tänaval või ns üksi kodus istudes. Hindan tohutult sõpru, kes on mulle toeks ja abiks, kes pole mulle selga pööranud. Ei otsi vaenlasi, kuigi..ütles ühel päeval mu sõber Reinart mulle:"Vaenlased on kõige usaldusväärsemad inimesed maailmas, sa tead mida nad sinuga teha tahavad, nad tahavad sulle kogu aeg jamasid tekitada, sa juba tead seda ette, sest sa ei või iial teada, miks sõber sinuga nii hea on, või mil ta võib sulle noa selga lüüa, vahet ei ole kas tahtlikult või mitte."
Reinartist rääkides, ta on küll tore ja usaldusväärne sõber, aga solvub liiga kergesti ja tihti tühiste asjade peale. Meil kõigil on omad vead ja head, ja vaatamata sellele veale, tahan ma tema sõber olla ja temaga hästi läbi saada, tean teda küll vähe aega, aga me usaldame teineteist väga ja saame läbi nagu vennad, vahel hästi vahel kohutavalt, nagu ikka.
Kui ma sõpradest rääkima hakkasin, räägiks siis veel mõnest sõbrast/sõbrannast, kes mul on.
Võtaks siis järgmisena Eliisa Ülevainu. Kooliõde, hea sõbranna, kes mõistab mind vähemalt 99% juhtudest. Temaga võiksin ma igavesti rääkida sellest ja kõigest. Ta on mulle hetkel üks kõige lähemaid inimesi. Paljud arvavad, et me oleme paar ja Eliisa enda vend ütles, et mina ja Eliisa oleme nagu õde ja vend, mõni peab vist nüüd pettuma, aga Eliisa ja mina ei ole paar. Ta on mind nii palju aidanud, rasketel hetkedel toeks olnud, minuga koos naernud, minu üle naernud, kuigi ta võiks Timmyt rohkem väärtustada(Timmyst räägin hiljem). Eliisaga oleme lihtsalt ülimalt head sõbrad ja ma loodan, et oleme seda igavesti.
Timmy! :D:D Oeh...ta on üks üpriski huvitav tegelane, keda tunnevad ja teavad väga vähesed ja silmi, kes teda tabanud on, leidub veel vähem. To be honest... on ta mu imaginary friend :D:D. Vahest on see perekonnaviga, kuna mu õel on kaks imaginary friendi, Georgi ja Andy(PS. Ma pole enda õele Timmyst rääkinudki). Timmy on tagasihoidlik, kena, veidi õrna hingega, kunstiarmastaja. Ta on minuga kõikjal kaasas, ehk siis ma ei ole mitte kunagi üksi. Temaga kusjuures on üks päris huvitav lugu, nimelt Eliisa klassiõdedele on Timmy täiega meeldima hakanud, inimeseõpetuse tunnis pidid nad kirjutada inimestest, kes nende jaoks on erilised vms. ja kirjutama millist iseloomujoont sa neis tähtsustad/tahaksid endale. Seitse(7) tüdrukut klassist kirjutas Timmy nime, populaarne düüd kas pole. :D
Räägiks veel Kalevist. Lapsepõlvesõber, kellega mängisin liivakastis, käisin ühes koolis, oleme käinud samadel pidudel, teinud totraid idiootsusi ja ülde hästi palju aega koos veetnud. Lollustest rääkides, mis oleme aastate jooksul teinud teeks kiire listi paarist asjast: Prismas palli mängimine(pesapall, jalgpall, korvpall), rulaga ja ratastega sõitmine, asjade loopimine ja kaupade ostmine, lasteaias(12-aastaselt) wannabe jackassi tegemine, mis sai ka telefoniga jäädvustatud, teinud haigeid söömisvõistlusi, puuotsast allatulemisvõistlusi(aia..), sõdurimäng..ja veel igast lollusi. Kalev on küll noor, aga ta on ikkagi hea sõber, ta vahel toob mu maa peale tagasi oma realistliku mõttemaailmaga(kuna mina olen see paadunud optimistlik unistaja). Temaga on üldsegist hullult äge koos olla ja midagi põnevat ette võtta.
Sõpru on mul veel, aga ma ei hakka neist kõikidest pikka juttu tegema. Ma praegult tegelt üritaks seda blogi lõpetama hakata, aga äkki tuleb vahepeal mingi huvitav idee millest rääkida. . . Got It :D Räägiks mõnest enda unistusest lühidalt. Nimelt..tahaks ma kunagi bändi teha, mis koosneks lähedastest sõpradest, kellega võiks bändiproovidest kaugemale jõuda, tavaliselt panen ma eesmärkideks hiiglaslikud lavad, aga see on jällegi minu unistamine, aga vahel ma ka tõeliselt usun enda unistustesse. Veel tahaks lõpetada keskkool(mõnes G5 koolis) ja minna edasi ülikooli õppima, täpselt veel ei tea mida, aga olen avastanud, et mulle sobib kõige paremini ettevõtlik ja juhtiv eriala. Kolmandaks unistuseks oleks tõelise armastuse leidmine, finding My Mrs.Right. Ma ei peatuks selle juures selles postituses pikemalt.
Anyways...loodan, et ei olnud väga igav lugeda, pretensioonid esitada vanemate poole, kiitused tuua minule. Lõpetamistes pole ma absoluutselt osav. Mm...kui tuleb kirjutamistahe, teen uue posti ja saate jälle minu elust midagi lugeda.
Kristian @>->---
Kristian on mu nimi, elan Tallinnas, ..mm...käin koolis (Tallinna21.Kool), vehklemistrennis (Tallinna Mõõk), sellised elementaarsed ja formaalsed asjad, mida viisakuse pärast küsida. Muidu...minu suurim armastus on muusika, parim põgenemisviis ja parim kanal kuhu enda tunded suunata, praegu kooli ajal sellega väga ei tegele, v.a. selle kuulamine ja omaette laulmisega, jalutades tänaval või ns üksi kodus istudes. Hindan tohutult sõpru, kes on mulle toeks ja abiks, kes pole mulle selga pööranud. Ei otsi vaenlasi, kuigi..ütles ühel päeval mu sõber Reinart mulle:"Vaenlased on kõige usaldusväärsemad inimesed maailmas, sa tead mida nad sinuga teha tahavad, nad tahavad sulle kogu aeg jamasid tekitada, sa juba tead seda ette, sest sa ei või iial teada, miks sõber sinuga nii hea on, või mil ta võib sulle noa selga lüüa, vahet ei ole kas tahtlikult või mitte."
Reinartist rääkides, ta on küll tore ja usaldusväärne sõber, aga solvub liiga kergesti ja tihti tühiste asjade peale. Meil kõigil on omad vead ja head, ja vaatamata sellele veale, tahan ma tema sõber olla ja temaga hästi läbi saada, tean teda küll vähe aega, aga me usaldame teineteist väga ja saame läbi nagu vennad, vahel hästi vahel kohutavalt, nagu ikka.
Kui ma sõpradest rääkima hakkasin, räägiks siis veel mõnest sõbrast/sõbrannast, kes mul on.
Võtaks siis järgmisena Eliisa Ülevainu. Kooliõde, hea sõbranna, kes mõistab mind vähemalt 99% juhtudest. Temaga võiksin ma igavesti rääkida sellest ja kõigest. Ta on mulle hetkel üks kõige lähemaid inimesi. Paljud arvavad, et me oleme paar ja Eliisa enda vend ütles, et mina ja Eliisa oleme nagu õde ja vend, mõni peab vist nüüd pettuma, aga Eliisa ja mina ei ole paar. Ta on mind nii palju aidanud, rasketel hetkedel toeks olnud, minuga koos naernud, minu üle naernud, kuigi ta võiks Timmyt rohkem väärtustada(Timmyst räägin hiljem). Eliisaga oleme lihtsalt ülimalt head sõbrad ja ma loodan, et oleme seda igavesti.
Timmy! :D:D Oeh...ta on üks üpriski huvitav tegelane, keda tunnevad ja teavad väga vähesed ja silmi, kes teda tabanud on, leidub veel vähem. To be honest... on ta mu imaginary friend :D:D. Vahest on see perekonnaviga, kuna mu õel on kaks imaginary friendi, Georgi ja Andy(PS. Ma pole enda õele Timmyst rääkinudki). Timmy on tagasihoidlik, kena, veidi õrna hingega, kunstiarmastaja. Ta on minuga kõikjal kaasas, ehk siis ma ei ole mitte kunagi üksi. Temaga kusjuures on üks päris huvitav lugu, nimelt Eliisa klassiõdedele on Timmy täiega meeldima hakanud, inimeseõpetuse tunnis pidid nad kirjutada inimestest, kes nende jaoks on erilised vms. ja kirjutama millist iseloomujoont sa neis tähtsustad/tahaksid endale. Seitse(7) tüdrukut klassist kirjutas Timmy nime, populaarne düüd kas pole. :D
Räägiks veel Kalevist. Lapsepõlvesõber, kellega mängisin liivakastis, käisin ühes koolis, oleme käinud samadel pidudel, teinud totraid idiootsusi ja ülde hästi palju aega koos veetnud. Lollustest rääkides, mis oleme aastate jooksul teinud teeks kiire listi paarist asjast: Prismas palli mängimine(pesapall, jalgpall, korvpall), rulaga ja ratastega sõitmine, asjade loopimine ja kaupade ostmine, lasteaias(12-aastaselt) wannabe jackassi tegemine, mis sai ka telefoniga jäädvustatud, teinud haigeid söömisvõistlusi, puuotsast allatulemisvõistlusi(aia..), sõdurimäng..ja veel igast lollusi. Kalev on küll noor, aga ta on ikkagi hea sõber, ta vahel toob mu maa peale tagasi oma realistliku mõttemaailmaga(kuna mina olen see paadunud optimistlik unistaja). Temaga on üldsegist hullult äge koos olla ja midagi põnevat ette võtta.
Sõpru on mul veel, aga ma ei hakka neist kõikidest pikka juttu tegema. Ma praegult tegelt üritaks seda blogi lõpetama hakata, aga äkki tuleb vahepeal mingi huvitav idee millest rääkida. . . Got It :D Räägiks mõnest enda unistusest lühidalt. Nimelt..tahaks ma kunagi bändi teha, mis koosneks lähedastest sõpradest, kellega võiks bändiproovidest kaugemale jõuda, tavaliselt panen ma eesmärkideks hiiglaslikud lavad, aga see on jällegi minu unistamine, aga vahel ma ka tõeliselt usun enda unistustesse. Veel tahaks lõpetada keskkool(mõnes G5 koolis) ja minna edasi ülikooli õppima, täpselt veel ei tea mida, aga olen avastanud, et mulle sobib kõige paremini ettevõtlik ja juhtiv eriala. Kolmandaks unistuseks oleks tõelise armastuse leidmine, finding My Mrs.Right. Ma ei peatuks selle juures selles postituses pikemalt.
Anyways...loodan, et ei olnud väga igav lugeda, pretensioonid esitada vanemate poole, kiitused tuua minule. Lõpetamistes pole ma absoluutselt osav. Mm...kui tuleb kirjutamistahe, teen uue posti ja saate jälle minu elust midagi lugeda.
Kristian @>->---
Subscribe to:
Posts (Atom)