Armastus. Kes meist poleks sellest midagi kuulnud, kes meist poleks seda tundnud? Mõni vahest mõtleb praegu, et tema pole seda tundnud, kuna tal pole olnud tõsist suhet, aga mõelge enda pere või sõprade peale. Mis asi see üldse on? Ma olen selle tähenduse üle mõelnud aastaid, ma ütlen seda ilma liialdamata. Mitmed kirjanikud, poeedid, filosoofid ja ka lihtinimesed on seda üritanud kirjeldada kogu ajaloo vältel. Sellest räägivad sajad filmid, mis meie ekraanidel jooksevad, sellest on kirjutatud tuhandeid raamatuid, sellest on kirjutatud sadu tuhandeid laule, selle üle on juurelnud ka teadlased, et teaduse läbi selgitada armastust. Ja ikkagi, mõni julgeb öelda, et see on poeetide väljamõeldis ja ütleb, et ta ei usu armastusse, et see on illusioon. Ma võiks sellest jäädagi kirjutama. See on nagu adrenaliin, sa ületad ennast totaalselt, sa teed asju, mida sa vahel ei tahaks või ei suudaks teha. Armastuse nimel on tapetud ennast ja teisi. Võiks samuti ka rääkida armastuse liikidest: armastus sõbra, pere, muusika, raha või mille iganes vastu. Selle sõna mõiste on samuti tohutult lai.
Mina tahaksin rääkida inimestevahelisest armastusest. Noored tihtipeale räägivad, kuidas nad armastavad teineteist, kuid tihti peale ei ole neil tegelikult armastusest, mida kutsutakse Tõeliseks Armastuseks aimugi, seda võib nimetada kiindumuseks. Armumist kirjeldaksid mitmed kirjamehed paremini kui mina, aga lihtsate sõnadega väljendades on minu arust armastus see, kui sa oled kellegi nimel valmist tegema kõike, usaldama talle kõike, iga sekund temast eemal on sinu jaoks mingilgi määral piin, ta on sul peas täiesti kinni, kui sa lähed kuhugi poodi, meenub sulle, kuidas sa käsikäes jalutasid samasse poodi, koos inimesega, keda armastad, sa oled nõus ohverdama enda elu tema nimel, rääkimata enda heaolu ohverdamisest. Sa tunned kusagil tema lõhna ja sul tekib lootus, et ta on su läheduses, aga tihti pead pettuma, et see ei olnud tema. Sa tunned sees imelikku tunnet, kui sa talle otsa vaatad, sa tunned seda 'liblikad kõhus' tunnet, mu ema püüdis mulle armumist kirjeldada selle väljendiga, kui ma väike olin.
Olla armastatud, sul on tunne nagu sa tähendaksid kellegile midagi, kui sa kavatsed enda eluga riskida, meenub sul, et on keegi, kes sinust hoolib ja tunneks sinust puudust ja tunneks valu, kui sa kaoksid. Sa tunned, et sa oled kasulik.
Armastus, kirjeldamatu, sellest lihtsalt võib tõesti aegade lõpuni ja pärast sedagi rääkida. Praegu ma lihtsalt panin kirja kõige lihtsamate sõnadega kirja kõigest paar sõna sellest, ilma kujundite ja sügavate kirjeldusteta. Armastusest lihtsalt peab kinni hoidma, ära riku seda ära, ära iial valeta, aga kui sa armastad kedagi, siis sa ei taha seda teha ning selleks, et teda valust päästa valetades, on halb, usaldus on ülimalt tähtis. Ma lõpetan praegu, enne kui ma sellega hoogu lähen, ma võiks sellest lihtsalt liiga palju rääkida, see on minu arust täiesti joovastav ja sa tahad seda veel, sa tunned selle vastu igatsust, sellest ma rääkisin ka esimeses postis.
Kuni järgmiste ridadeni.
Kristian. @>->---
Wednesday, October 21, 2009
Monday, October 19, 2009
Tartu
Heya. Pole Ammu enda blogile sattunud, kirjutaks siis midagi uut ka. Alustaks neljapäevast, päev mil läksime klassiga ekskursioonile Tallinna Lennujuhtimiskeskusesse, peab mainima, et suhteliselt lahe koht. Enamusel klassist oli eelarvamus, et tuleb mingi üüberigav jutt, mingise faktidele toetuva giidiga ja peame kuulama aastaarve, hunnik nimesid ja keerulisi termineid millest mitte midagi aru ei saa. Tegelikult oli suht hea, jagati grupp kaheks, näidati ruume, kus oli mingi ulmeline tehnika üleval, toolid, mis tundusid kõige mugavamad üldse, kõik tundus nagu oleks mingi Hollywoodi filmivõtetele sattunud(okei..vbl veidi ülepingutatud).
Pärast ekskursiooni, mõtlesime (Dagmar, Taavi, Annemari ja mina), et võiks midagi koos teha, läksime Annemari juurde. Taavi ja mina nägime mingit lastemänguasja, mingi konstruktsioon, kus lased kuuli ühes august sisse ja see läbib siis mingi veidra trajektoori, mind ja Taavit jälgides võis tunduda, et meie lapsepõlv pole kaugeltki läbi. Siis me veel mängisime seal igast tobedate asjadega...oehjmh..childhood. Peale mängimise me ka rääkisime jällegi lambikatel teemadel, sõime mingeid veidraid toite ja lahkusime siis Annemari kodust. Jalutasime bussipeatuse suunas ja jutt läks reede peale, kui Papu pidi sõitma Tartu et pidada enda ja enda sõbra sünnipäeva, siis kellegil tuli idee, et võiks kõik koos minna, mina päris kindel ei olnud, aga see selgus juba õhtul, et ma olen ka mineja.
Tartu tripile sõitjad olid siis: Mari-Ann, Taavi, mina ja Papu. Varasema rongiga läksid kaks inimest ja viimasega läksime siis mina koos Mari-Anniga. Njaa...rongisõit oli päris hea: naersime, rääkisime tõsistel ja rõõmsatel teemadel, laulsime ja kuulasime muusikat, enne Tartu jõudmist oli Mari-Ann minult nii mõndagi välja pinninud, mida ma talle muidu poleks väga rääkinud. Jõudes lõpuks Tartusse olime me kõik ülihäppid ja katus sõitis õnnest. Läksime Papu vanasse korterisse, kust ta enne Tallinna kolimist elas ja jäime kolmekesi sinna, Papu läks õhtul teisele peole, aga siiski, järgmine päev liitus meiega. Meie kolmekesi, aga hakkasime Piro poole liikuma, suhteliselt veider jalutuskäik oli. Jalutasime, tegime pilte ja niisama hämasime. Järsku jõuame Maxima ette and guess what...Maximas oli ostuöö..nagu wth?!?...ja selle ees oli mingi paarikümne-meetrine järjekord, parkimist reguleeris G4S...diip. Seisime ka siis järjekorras mingi...2 minutit, selle ajajooksul mõistsime, et suhteliselt mõtetu on seal seista. Jalutasime paarkümmend meetrit edasi ja ennäe..Pitsapood, mis on kella 2'ni lahti. Ostsime sealt siis moosipalle ja ühe pitsa(seal pitsaga oli mingi tasku- ja karbisüsteem, millele me kohe pihta ei saanud. Nii..jätkasime enda jalutuskäiku. Lõpuks olime me kohale jõudmas..yay^^. Jõuame Pirole, vaatame et mida hekki..Piro on tühi. Njmh...just eilsel päeval sai Piro hooaeg kuuldatavasti läbi. Anyways...seal oli ikkagi suhteliselt põnev, sest mõned inimesed seal siiski olid, samuti üks mu sõbranna hüüdnimega Frix.
Tahtsime vessarit teha, aga hõbepaberit ei olnud, hakkasin siis kohaliku tüübiga mööda restorane ja baare käima, et hõbepaberit sebida..finally me saime. Järgmine mure: naturaalsüsi, seda ikka andis põlema saada(2 tühjaks lastud tulemasinat ja kõrvetatud näpud). Saime lõpuks vessi tööle ja siis hakkas pihta, kuidas üks tüüp hakkas meie kohta Täiega segast peksma, et jmh...mina ja mu klassikaaslased on ikka tudengid:"Te olete ikka Täiega tudengid, seda on kohe näha." Lõpuks siis selgus, et mina ja Taavi õpime keeleteadust ja Mari-Ann õpib juurat. Selle tüübi hüüdnimeks sai EMAkas, kuna tal olevat tutvusi EMA's(Eesti Modelliagentuuris) ja just sinna tahtis ta Mari-Anni sebida, kelle kuupalk oleks siis 15 000.- kuni 18 000.- kuus, algul läheks Itaaliasse ja siis keegi ei tea kuhu, Hiina jaoks olevat ta liiga pikk. Väääga lamp. Kui Pirol olime lõpetanud, saime autoga koju..nagu ülisuper, kõik läks hästi. Jõudsime koju, tegime süüa ja hiljem rõdu peal vessi. Millalgi kell 5 hommikul läksime magama.
Lõunaks oli siis Papu koju jõudnud. Rääkisime siis sellest, mis ta seal tegi, olime niisama ärkamisrežiimis. Mingi aja möödudes läksime mina ja Taavi poodi, see oli ka üpriski põnev ja huvitav, aga ma ei hakka seda posti liiga pikaks tegema, kokkuvõtlikult: kõik oli nii kui peab ja saime odavalt hea kõhutäie. Vahepeal tegime käisime jälle rõdul, vaatasime Twilighti(suhteliselt lambist valik oli) ja õhtul saatsime siis Taavi ja Mari-Anni bussi peale(,sest Taavi pidi koju minema ja Mari-Ann ei tahtnud, et ta üksi sõidaks). Papu käis vahepeal siis isa juures ja mina senikaua tšillisin linnas ja nägin inimesi, keda ponud üpriski ammu kohanud(Susi ja Betti).
Papu jõudis tagasi ja sõitsime siis tema juurde. Seal me istusime algul köögilaua taga, rääkisime, läksime tuppa laua taha, seal rääkisime (jututeemad läksid aina deep'imaks ja deep'imaks), lõpuks pikutasime voodis ja rääkisime kuni me lõpuks vajusime magama ära. Järgmine päev me jälle rääkisime, kuni jõudis kätte õhtu(tegelikult ei olnud plaanitud nii hilja koju minna). Papu lihtsalt on selline inimene, kellega ma võin jääda igavesti rääkima. Vahepeal me õnneks ikka koristasime ja pakkisime ka. Nonii...oli aeg bussi peale minna ja ka seal........rääkisime otseloomulikult. Enam-vähem kümne paiku õhtul jõudsime koju ja hakkasime õppima kontrolltöödeks.
Muidu...Tartutripp oli ülimalt äge ja see sidus meid kõiki nelja ja lihtsalt kõik läks nii kuis pidi, nagu oleks ettemääratud. Oli ka mõni üksik halb hetk, aga ikkagi, mis hea on hea ilma halvata? Poleks halba, siis me ei tunneks head ja ka vastupidi. Mida ma õppinud olen sellelt sõidult on see, et ei ole vaja edasi lükata sõnu, mida sa kellegile öelda tahad, kes teab...äkki on hiljem liiga hilja ja kahetseda pole väga mõtet, sest sa ise oleksid selles süüdi olnud.
Til' next time. Bye =)
@>->---
Pärast ekskursiooni, mõtlesime (Dagmar, Taavi, Annemari ja mina), et võiks midagi koos teha, läksime Annemari juurde. Taavi ja mina nägime mingit lastemänguasja, mingi konstruktsioon, kus lased kuuli ühes august sisse ja see läbib siis mingi veidra trajektoori, mind ja Taavit jälgides võis tunduda, et meie lapsepõlv pole kaugeltki läbi. Siis me veel mängisime seal igast tobedate asjadega...oehjmh..childhood. Peale mängimise me ka rääkisime jällegi lambikatel teemadel, sõime mingeid veidraid toite ja lahkusime siis Annemari kodust. Jalutasime bussipeatuse suunas ja jutt läks reede peale, kui Papu pidi sõitma Tartu et pidada enda ja enda sõbra sünnipäeva, siis kellegil tuli idee, et võiks kõik koos minna, mina päris kindel ei olnud, aga see selgus juba õhtul, et ma olen ka mineja.
Tartu tripile sõitjad olid siis: Mari-Ann, Taavi, mina ja Papu. Varasema rongiga läksid kaks inimest ja viimasega läksime siis mina koos Mari-Anniga. Njaa...rongisõit oli päris hea: naersime, rääkisime tõsistel ja rõõmsatel teemadel, laulsime ja kuulasime muusikat, enne Tartu jõudmist oli Mari-Ann minult nii mõndagi välja pinninud, mida ma talle muidu poleks väga rääkinud. Jõudes lõpuks Tartusse olime me kõik ülihäppid ja katus sõitis õnnest. Läksime Papu vanasse korterisse, kust ta enne Tallinna kolimist elas ja jäime kolmekesi sinna, Papu läks õhtul teisele peole, aga siiski, järgmine päev liitus meiega. Meie kolmekesi, aga hakkasime Piro poole liikuma, suhteliselt veider jalutuskäik oli. Jalutasime, tegime pilte ja niisama hämasime. Järsku jõuame Maxima ette and guess what...Maximas oli ostuöö..nagu wth?!?...ja selle ees oli mingi paarikümne-meetrine järjekord, parkimist reguleeris G4S...diip. Seisime ka siis järjekorras mingi...2 minutit, selle ajajooksul mõistsime, et suhteliselt mõtetu on seal seista. Jalutasime paarkümmend meetrit edasi ja ennäe..Pitsapood, mis on kella 2'ni lahti. Ostsime sealt siis moosipalle ja ühe pitsa(seal pitsaga oli mingi tasku- ja karbisüsteem, millele me kohe pihta ei saanud. Nii..jätkasime enda jalutuskäiku. Lõpuks olime me kohale jõudmas..yay^^. Jõuame Pirole, vaatame et mida hekki..Piro on tühi. Njmh...just eilsel päeval sai Piro hooaeg kuuldatavasti läbi. Anyways...seal oli ikkagi suhteliselt põnev, sest mõned inimesed seal siiski olid, samuti üks mu sõbranna hüüdnimega Frix.
Tahtsime vessarit teha, aga hõbepaberit ei olnud, hakkasin siis kohaliku tüübiga mööda restorane ja baare käima, et hõbepaberit sebida..finally me saime. Järgmine mure: naturaalsüsi, seda ikka andis põlema saada(2 tühjaks lastud tulemasinat ja kõrvetatud näpud). Saime lõpuks vessi tööle ja siis hakkas pihta, kuidas üks tüüp hakkas meie kohta Täiega segast peksma, et jmh...mina ja mu klassikaaslased on ikka tudengid:"Te olete ikka Täiega tudengid, seda on kohe näha." Lõpuks siis selgus, et mina ja Taavi õpime keeleteadust ja Mari-Ann õpib juurat. Selle tüübi hüüdnimeks sai EMAkas, kuna tal olevat tutvusi EMA's(Eesti Modelliagentuuris) ja just sinna tahtis ta Mari-Anni sebida, kelle kuupalk oleks siis 15 000.- kuni 18 000.- kuus, algul läheks Itaaliasse ja siis keegi ei tea kuhu, Hiina jaoks olevat ta liiga pikk. Väääga lamp. Kui Pirol olime lõpetanud, saime autoga koju..nagu ülisuper, kõik läks hästi. Jõudsime koju, tegime süüa ja hiljem rõdu peal vessi. Millalgi kell 5 hommikul läksime magama.
Lõunaks oli siis Papu koju jõudnud. Rääkisime siis sellest, mis ta seal tegi, olime niisama ärkamisrežiimis. Mingi aja möödudes läksime mina ja Taavi poodi, see oli ka üpriski põnev ja huvitav, aga ma ei hakka seda posti liiga pikaks tegema, kokkuvõtlikult: kõik oli nii kui peab ja saime odavalt hea kõhutäie. Vahepeal tegime käisime jälle rõdul, vaatasime Twilighti(suhteliselt lambist valik oli) ja õhtul saatsime siis Taavi ja Mari-Anni bussi peale(,sest Taavi pidi koju minema ja Mari-Ann ei tahtnud, et ta üksi sõidaks). Papu käis vahepeal siis isa juures ja mina senikaua tšillisin linnas ja nägin inimesi, keda ponud üpriski ammu kohanud(Susi ja Betti).
Papu jõudis tagasi ja sõitsime siis tema juurde. Seal me istusime algul köögilaua taga, rääkisime, läksime tuppa laua taha, seal rääkisime (jututeemad läksid aina deep'imaks ja deep'imaks), lõpuks pikutasime voodis ja rääkisime kuni me lõpuks vajusime magama ära. Järgmine päev me jälle rääkisime, kuni jõudis kätte õhtu(tegelikult ei olnud plaanitud nii hilja koju minna). Papu lihtsalt on selline inimene, kellega ma võin jääda igavesti rääkima. Vahepeal me õnneks ikka koristasime ja pakkisime ka. Nonii...oli aeg bussi peale minna ja ka seal........rääkisime otseloomulikult. Enam-vähem kümne paiku õhtul jõudsime koju ja hakkasime õppima kontrolltöödeks.
Muidu...Tartutripp oli ülimalt äge ja see sidus meid kõiki nelja ja lihtsalt kõik läks nii kuis pidi, nagu oleks ettemääratud. Oli ka mõni üksik halb hetk, aga ikkagi, mis hea on hea ilma halvata? Poleks halba, siis me ei tunneks head ja ka vastupidi. Mida ma õppinud olen sellelt sõidult on see, et ei ole vaja edasi lükata sõnu, mida sa kellegile öelda tahad, kes teab...äkki on hiljem liiga hilja ja kahetseda pole väga mõtet, sest sa ise oleksid selles süüdi olnud.
Til' next time. Bye =)
@>->---
Tuesday, October 6, 2009
I Saw Her Face
I saw her face in the hallway
She had the most beautiful smile,
and the most extraordinary eyes.
I looked in her eyes
and she became my deepest desire.
I walked a step towards her
but than she looked at me.
And my heart started beating
faster`n´faster.
Ref:
Every detail of her, are as perfect as they could be.
At first sight I realized that we are more than meant to be.
She is the one, who is my inspiration, my reason to live.
My friend, can't you see, she is the one who gives the missing ingredient
of life called perfection.
She stole my sense of reality,
replacing it with mind of fantasy.
Seeing her gives me heavy breathing.
She turned my thinking
into never ending dreaming.
If all this happens now,
what will happen when I hear her voice?
With every step towards her,
I'm getting closer`n´closer.
She had the most beautiful smile,
and the most extraordinary eyes.
I looked in her eyes
and she became my deepest desire.
I walked a step towards her
but than she looked at me.
And my heart started beating
faster`n´faster.
Ref:
Every detail of her, are as perfect as they could be.
At first sight I realized that we are more than meant to be.
She is the one, who is my inspiration, my reason to live.
My friend, can't you see, she is the one who gives the missing ingredient
of life called perfection.
She stole my sense of reality,
replacing it with mind of fantasy.
Seeing her gives me heavy breathing.
She turned my thinking
into never ending dreaming.
If all this happens now,
what will happen when I hear her voice?
With every step towards her,
I'm getting closer`n´closer.
Sunday, October 4, 2009
27.september
R.I.P. Neile, kes siis olid Estonia laeval ja kaastunne neile, kellel seal sõpru või sugulasi seal oli.
Anyways...lubasin minna Eliisaga koos 27.septembril Estonia mälestupäevale appi küünlaid süütama. Tõusen siis toolilt püsti ja peaks suht kohe minema hakkama, aga üks hoolitsev vanem hakkas pikka moraali lugema selle kohta, et ma mõtlen kõige jaburamaid vabandusi välja selleks, et tüdrukutega välja hiilida(vahel nad arvavad minust päris hästi..eksole :D), pärast seda tormasin välja, et trolli peale jõuda, olin juba hiljaks jäämas. Läksin siis Vabaduse väljaku juures maha, kiirkõnnil olin seal uues n.ö. Vabaduse pargis(mõni nimetab seda betooniväljakut pargiks...aga jmh..see selleks). Järsku vuhises minust mööda, sealsamas politseibuss, otse minu ees jooksis pool paljas mees mööda treppe Varblase poole ja tema järel üks väle pisike pollar ja kaugemal veidi paksem roomaja pollar, seal kõrval platvormi vms. peal paarkümmend teismelist noort filmivad seda ja skaterid jooksevad politsei järel mööda treppe, et näha, mis toimub. Kerge muigega aeglustasin sammu, aga just see moment hakkasid kirikukellad lööma, mis ütlesid, et ma olen hiljaks jäänud. Kiirendades uuesti sammu, jalutades läbi vanalinna, kõlab kogu aeg noomitus kellade saatel.
Finally...jõudsin kohale Katkenud liini juurde. Küünlaid mida süüdata, oli palju. Eks siis hakkasin pihta, aga masendav asjaolu oli see, et kui sa olid poole peal, olid ülejäänud pool su seljataga ära kustunud...yay. Suht mõtetu oli juba. Eliisa oli ikkagi entusiasmi täis, kui leidis tormitikud:"Tormitikud aitavad! Nendega jääb! Võta." Ausalt öeldes, ma ei uskunud sõnagi. Tormitikud otseloomulikult ei aidanud, vaid hoopis sulatasid pool küünlaümbrist ära ja pimestasid mind mõneks hetkeks. Nägin vahepeal seal sõpru, kellega sai juttu aetud..bla-bla-bla...ebaolulised faktid. Lõpuks mind ja Eliisat siis vabastati ja liikusime linna poole(btw...pooled küünlad jäid põlema ^^).
Trammis ja terminalis me siis rääkisime tüdrukutest, poistest, idealiseerimisest(me olime seda mõlemad 2 inimese puhul teinud).-
Mis asi idealiseerimine üldse on. Tihti peale kaasneb see kiindumusega või sellega, et see inimene on lihtsalt väga hea esmamulje jätnud ja seejärel sa mõtled selle inimese biograafia juba ise peas välja. Osaliselt on see hea, aga üldjuhul mitte(minu arvates). Hea sellesmõttes, et sa suhtud inimesse väga hästi ja teine inimene tunneb rõõmu, et temast nii hästi arvatakse, aga samas, halb on see, kui sa üle idealiseerid, on suur võimalus, et sa pettud inimeses, kuna su arvamus, mis oli idealiseerimise tulemus, ei pidanud paika.
Ehk siis, kui kohtate kedagi inimest, kes tundub Hullult äge inimene olevat, be chill, ole temaga, räägi temaga, Õpi Tundma ja kui ta tõesti on hea ja äge inimene..congratulations. Ärge rutake esmamulje järgi ja välimuse järgi inimese iseloomu pakkumisega, nende kahega peab arvestama, aga tervikpilti ei tasu looma hakata. Vahest on sel inimesel halb päev, või on sul endal halb päev ja sa tegid veidi ebameeldiva pöördumise tema poole.
Anyways...be chill. Kuni järgmise korrani ;)
Anyways...lubasin minna Eliisaga koos 27.septembril Estonia mälestupäevale appi küünlaid süütama. Tõusen siis toolilt püsti ja peaks suht kohe minema hakkama, aga üks hoolitsev vanem hakkas pikka moraali lugema selle kohta, et ma mõtlen kõige jaburamaid vabandusi välja selleks, et tüdrukutega välja hiilida(vahel nad arvavad minust päris hästi..eksole :D), pärast seda tormasin välja, et trolli peale jõuda, olin juba hiljaks jäämas. Läksin siis Vabaduse väljaku juures maha, kiirkõnnil olin seal uues n.ö. Vabaduse pargis(mõni nimetab seda betooniväljakut pargiks...aga jmh..see selleks). Järsku vuhises minust mööda, sealsamas politseibuss, otse minu ees jooksis pool paljas mees mööda treppe Varblase poole ja tema järel üks väle pisike pollar ja kaugemal veidi paksem roomaja pollar, seal kõrval platvormi vms. peal paarkümmend teismelist noort filmivad seda ja skaterid jooksevad politsei järel mööda treppe, et näha, mis toimub. Kerge muigega aeglustasin sammu, aga just see moment hakkasid kirikukellad lööma, mis ütlesid, et ma olen hiljaks jäänud. Kiirendades uuesti sammu, jalutades läbi vanalinna, kõlab kogu aeg noomitus kellade saatel.
Finally...jõudsin kohale Katkenud liini juurde. Küünlaid mida süüdata, oli palju. Eks siis hakkasin pihta, aga masendav asjaolu oli see, et kui sa olid poole peal, olid ülejäänud pool su seljataga ära kustunud...yay. Suht mõtetu oli juba. Eliisa oli ikkagi entusiasmi täis, kui leidis tormitikud:"Tormitikud aitavad! Nendega jääb! Võta." Ausalt öeldes, ma ei uskunud sõnagi. Tormitikud otseloomulikult ei aidanud, vaid hoopis sulatasid pool küünlaümbrist ära ja pimestasid mind mõneks hetkeks. Nägin vahepeal seal sõpru, kellega sai juttu aetud..bla-bla-bla...ebaolulised faktid. Lõpuks mind ja Eliisat siis vabastati ja liikusime linna poole(btw...pooled küünlad jäid põlema ^^).
Trammis ja terminalis me siis rääkisime tüdrukutest, poistest, idealiseerimisest(me olime seda mõlemad 2 inimese puhul teinud).-
Mis asi idealiseerimine üldse on. Tihti peale kaasneb see kiindumusega või sellega, et see inimene on lihtsalt väga hea esmamulje jätnud ja seejärel sa mõtled selle inimese biograafia juba ise peas välja. Osaliselt on see hea, aga üldjuhul mitte(minu arvates). Hea sellesmõttes, et sa suhtud inimesse väga hästi ja teine inimene tunneb rõõmu, et temast nii hästi arvatakse, aga samas, halb on see, kui sa üle idealiseerid, on suur võimalus, et sa pettud inimeses, kuna su arvamus, mis oli idealiseerimise tulemus, ei pidanud paika.
Ehk siis, kui kohtate kedagi inimest, kes tundub Hullult äge inimene olevat, be chill, ole temaga, räägi temaga, Õpi Tundma ja kui ta tõesti on hea ja äge inimene..congratulations. Ärge rutake esmamulje järgi ja välimuse järgi inimese iseloomu pakkumisega, nende kahega peab arvestama, aga tervikpilti ei tasu looma hakata. Vahest on sel inimesel halb päev, või on sul endal halb päev ja sa tegid veidi ebameeldiva pöördumise tema poole.
Anyways...be chill. Kuni järgmise korrani ;)
Saturday, October 3, 2009
Ihad ja soovid
Kas inimesed teevad asju eesmärgi nimel või teevad seda selleks, et midagi saada, nad teevad seda mõlemat. Vahel nad soovivad hetkel midagi, mõnikord on see soov midagi spetsiiflist süüa, kuulata või hoopis teha midagi, mis annab neile tunde, mida nad pole ammu tundnud. Inimesed küll ütlevad vahel, et soovivad kõigile head, et maailm oleks parim paik, aga siiski vahel teevad nad asju(tekib iha või soov millegi spetsiifilse vastu)ja soovivad seda täita, et endal parem oleks, ohverdades teise inimese heaolu, kasutades ära teise inimese rasket olukorda.
Ma ei kajastanud selles postis ennast (seekord), aga ma ütlen, et mul on selliseid olukordi elus olnud, kindlasti on ka mõnel teisel selline olukord elus olnud, aga ma ütlen teile, kes te seda loete, enne kui te midagi teete, midagi tahate, ärge mõelge ainult enda rõõmu üle, vaid mõelge, mida teine võib teist edaspidi arvata, teie vastu tunda, enda sees tunda. Vahel see teema on raskesti arusaadav, aga...elu jooksul läbides neid samu olukordi, ajapikku mõistetakse.
Samas ütlen ma, et pole mõtet tagant järgi kahetseda, kui on jäänud midagi minevikku, või oled haiget teinud, võid alati andeks paluda, see võib küll raske olla, kuid pärast seda...tohutult hea tunne on ja see teeb sinu läbisaamist teisega paremaks. Anyways...ole see, kes sa tahad olla ja jäta endast pilt, mida tahad endast jätta, aga samas mis on ka tõsi...til my next post ;)
Bye @)-)----
Ma ei kajastanud selles postis ennast (seekord), aga ma ütlen, et mul on selliseid olukordi elus olnud, kindlasti on ka mõnel teisel selline olukord elus olnud, aga ma ütlen teile, kes te seda loete, enne kui te midagi teete, midagi tahate, ärge mõelge ainult enda rõõmu üle, vaid mõelge, mida teine võib teist edaspidi arvata, teie vastu tunda, enda sees tunda. Vahel see teema on raskesti arusaadav, aga...elu jooksul läbides neid samu olukordi, ajapikku mõistetakse.
Samas ütlen ma, et pole mõtet tagant järgi kahetseda, kui on jäänud midagi minevikku, või oled haiget teinud, võid alati andeks paluda, see võib küll raske olla, kuid pärast seda...tohutult hea tunne on ja see teeb sinu läbisaamist teisega paremaks. Anyways...ole see, kes sa tahad olla ja jäta endast pilt, mida tahad endast jätta, aga samas mis on ka tõsi...til my next post ;)
Bye @)-)----
Subscribe to:
Posts (Atom)