R.I.P. Neile, kes siis olid Estonia laeval ja kaastunne neile, kellel seal sõpru või sugulasi seal oli.
Anyways...lubasin minna Eliisaga koos 27.septembril Estonia mälestupäevale appi küünlaid süütama. Tõusen siis toolilt püsti ja peaks suht kohe minema hakkama, aga üks hoolitsev vanem hakkas pikka moraali lugema selle kohta, et ma mõtlen kõige jaburamaid vabandusi välja selleks, et tüdrukutega välja hiilida(vahel nad arvavad minust päris hästi..eksole :D), pärast seda tormasin välja, et trolli peale jõuda, olin juba hiljaks jäämas. Läksin siis Vabaduse väljaku juures maha, kiirkõnnil olin seal uues n.ö. Vabaduse pargis(mõni nimetab seda betooniväljakut pargiks...aga jmh..see selleks). Järsku vuhises minust mööda, sealsamas politseibuss, otse minu ees jooksis pool paljas mees mööda treppe Varblase poole ja tema järel üks väle pisike pollar ja kaugemal veidi paksem roomaja pollar, seal kõrval platvormi vms. peal paarkümmend teismelist noort filmivad seda ja skaterid jooksevad politsei järel mööda treppe, et näha, mis toimub. Kerge muigega aeglustasin sammu, aga just see moment hakkasid kirikukellad lööma, mis ütlesid, et ma olen hiljaks jäänud. Kiirendades uuesti sammu, jalutades läbi vanalinna, kõlab kogu aeg noomitus kellade saatel.
Finally...jõudsin kohale Katkenud liini juurde. Küünlaid mida süüdata, oli palju. Eks siis hakkasin pihta, aga masendav asjaolu oli see, et kui sa olid poole peal, olid ülejäänud pool su seljataga ära kustunud...yay. Suht mõtetu oli juba. Eliisa oli ikkagi entusiasmi täis, kui leidis tormitikud:"Tormitikud aitavad! Nendega jääb! Võta." Ausalt öeldes, ma ei uskunud sõnagi. Tormitikud otseloomulikult ei aidanud, vaid hoopis sulatasid pool küünlaümbrist ära ja pimestasid mind mõneks hetkeks. Nägin vahepeal seal sõpru, kellega sai juttu aetud..bla-bla-bla...ebaolulised faktid. Lõpuks mind ja Eliisat siis vabastati ja liikusime linna poole(btw...pooled küünlad jäid põlema ^^).
Trammis ja terminalis me siis rääkisime tüdrukutest, poistest, idealiseerimisest(me olime seda mõlemad 2 inimese puhul teinud).-
Mis asi idealiseerimine üldse on. Tihti peale kaasneb see kiindumusega või sellega, et see inimene on lihtsalt väga hea esmamulje jätnud ja seejärel sa mõtled selle inimese biograafia juba ise peas välja. Osaliselt on see hea, aga üldjuhul mitte(minu arvates). Hea sellesmõttes, et sa suhtud inimesse väga hästi ja teine inimene tunneb rõõmu, et temast nii hästi arvatakse, aga samas, halb on see, kui sa üle idealiseerid, on suur võimalus, et sa pettud inimeses, kuna su arvamus, mis oli idealiseerimise tulemus, ei pidanud paika.
Ehk siis, kui kohtate kedagi inimest, kes tundub Hullult äge inimene olevat, be chill, ole temaga, räägi temaga, Õpi Tundma ja kui ta tõesti on hea ja äge inimene..congratulations. Ärge rutake esmamulje järgi ja välimuse järgi inimese iseloomu pakkumisega, nende kahega peab arvestama, aga tervikpilti ei tasu looma hakata. Vahest on sel inimesel halb päev, või on sul endal halb päev ja sa tegid veidi ebameeldiva pöördumise tema poole.
Anyways...be chill. Kuni järgmise korrani ;)
No comments:
Post a Comment